Dan simmons – Hyperion

in kirjutada sellest raamatute  detraloogiast. Alustuseks kopeerin siia oma kirjandi hyperioni esimese raamatu hyperion kohta.

Kaugel kosmoses, ühel planeedil nimega Hyperion asuvad ajasargad. Ajasargad on kivist ehitised, mis saadetakse kunagi tulevikus ajast tagasi. Nüüd nad on avanemas.

Seitsmeliikmeline seltskond suundub ajasarkade juurde palverännakule, et esitada oma soovid legendaarsele veristajale.

Veristaja on olevus, kes on kolme meetri pikkune, üleni kaetud lõikurtraadi, metallogade ja teravate nugadega.

Legendi kohaselt torkab veristaja oma ohvrid suure metallist puu otsa, mida katavad kolme meetri pikkused metallogad.

Palverändurite seas on seitse liiget – isa Hoyt, kes on üsnagi rahuliku meelega preester ja kes tuli paluma veristajat, et ta tema oma valust vabastaks, mida tekitavad ristid tema rinnal.

Teiseks liikmeks on Sol Weintraub, kes on valmis oma tütre heaks tegema ükskõik mida, et teda päästa. Tema tütar tuli kahekümne kuue aastasena Hyperionile, et uurida ajasarku. Salapärases õnnetuses aga juhtus midagi, mis pani Sol Weintraubi tütre racheli tagurpidi vananema. Tema sooviks on et nüütseks kahe nädala vanuseks saanud rachel hakkaks taas õigetpidi vananema.

Kolmandaks seltskonna liikmeks on poeet Martin Silenus, kes on jõhkra kõnepruugiga, ütleb kõik kõigile otse välja ja on suhteliselt äkiline. Ta ei taha muud, kui oma poeem Kantos lõpuni kirjutada, ta arvab, et veristaja on tema muusa.

Neljandaks liikmeks on konsul, kes on väga kindel oma otsustes.(Tema õiget nime raamatus ei avaldata) Konsul peab teisi palverändureid aitama nende teekonna jooksul.

Viiendaks ja reisi seltskonna ainsaks naisliikmeks on Braune Lamia, kes ei suhtu hästi poeeti ja ähvardas teda mitu korda tappa, kuid seda ei teinud. Tema kunagine kallim palus tal hyperionile minna.

Kuuendaks liikmeks on lendpuu ygdrasill kapten Het Masteen, kes neid hyperionile tõi. Tema kahjuks hukkub enne ajasarkadeni jõudmist.

Seitsmes liige on Kolonel Fedmahn Kassad, kelle ainsaks sooviks on veristaja hävitada.

Nüüd on tegelasi kirjeldatud ja aeg lühidalt tegevust kirjeldada.

Pärast hyperionil maandumist ja suure rohuväljani, mida nimetatakse ka rohumereks jõudmist näeb lendpuu kapten, kuidas ta lendpuu hävib. Seejärel ta kaob salapäraselt.

Edasi kulgeb kõik plaanipäraselt, kuni ajasarkadeni jõudmiseni, kus veristaja tapab isa Hoyti, sellega vabastab ta ka tema oma valust. Sellega lõppeb raamatu esimene osa.

Kuna olen viimasel ajal olnud väga huvitatud ulmekirjandusest, eriti sellisest, mis toimub tulevikus, hakkasin seda raamatut lugema. Raamatu algus tundus mulle igav, sest räägiti liiga palju usust ja selle tekkimisest. Raamat oli kohati väga igav, kuid siis võis äkki tulla miski, mis tõstis põnevust mitme kordselt. Näiteks, kui ühel hommikul avastati, et Het Masteen on kadunud, või see, et mis saab isa Hoytist ja teistest palveränduritest. Poole raamatu sisust moodustavad palverändurite lood sellest, et kuidas nad esimest korda Hyperionile sattusid. Kõige põnevamaks pean neist kolonel Fedmahn Kassadi jutustust, kuidas ta ühe võõrtsivilisatsiooni laevaga hyperionile kukkus.

Ise ma palverändurite olukorras olla ei tahaks, mina ei suudaks taluda närvipinget, et mind võidakse iga hetk lõikurtraadiga ära hakkida või noaga pooleks lõigata. Sellises ühiskonnas nagu valitses selle loo tegevuse ajal, kus inimesed on asustanud sadu planeete, ja nende vahel saab liikuda kaugsiirdeportaalide abil, millest astud läbi ja oled kohal. Sellises ühiskonnas võiks elada küll, kuid järgmises raamatu osas selgub, et kaugsiirdeportaalid ei ole inimkonnale head.

Raamat oli põnev ja täis ootamatuid sündmusi.

Raamatul on kolm järge:

Hyperioni langus

Endymion

Endymioni tõus.

 

Dan simmons, hyperion.

Detraloogia.

Tegu on ilmselt parima ulmeteosega, midama olen kunagi lugenud. Olin seda raamatut mitmel korral märganud, kuid polnud teda avanud. Ühel korral siiski avasin ja peaaegu,et enne ei lõpetanud, kui mul kõik 4 osa läbi olid loetud. Praeguseks olen ma lugenud raamatut eestikeeles 4 või 5korda ja esimest osa inglisekeeles 1 kord.

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus. Inimkond asustab sadu planeete, ning on moodustanud galaktikate vahelise hegemoonia. Ühel planeedil asuvad mõistatuslikud ehitised – ajasargad, mis õigel hetkel peaksid oma sisuga jõudma olevikku ja täituma. Ajasarkade juures liigub ringi veristaja. Lõikurtraadist, teravatest nugadest koosnev kolme meetri pikkune ja punaselt hõõguvate silmadega tapamasin. Ta saadeti ajast tagasi, ja nüüdseks on ta muutunud osade inimeste pühakuks. Kuna ajasargad hakkavad avanema, ei lasta sinna enam palverändureid. Veristaja kirik saadab viimased seitse. Preester Lenar Hoyt, Kolonel Fedmahn Kassad, hegemoonia konsul, õpetlane Sol Weintraub, detektiiv Braune Lamia, templirüütel(teise tsivilisatsiooni esindaja) Het Masteen ja poeet Martin Silenus.

Kõigil on oma lugu jutustada, miks nad hyperionile tulid.

Fedmahn Kassad tuli, et tappa veristaja, Sol Weintraub selleks, et päästa oma tagurpidi vananev tütar, Braune Lamia, et päästa oma armastatu Jon Cheatsi tehismõistus, poeet Martin Silenus läks palverännakule, et lõpetada oma pooleli olev poeem ning konsul siirdus hyperionile hegemoonia peasekretäri käsul.

Esimene raamat lõppeb sellega, kui palverändurid jõuavad ajasarkadeni. Teine raamat jätkub sealt samast, kuid nüüd vaadeldakse tegevust kahest vaatepunktist. John Cheatsi uue tehismõistuse silme läbi ja palverändurite seisukohalt. Hakkab kujunema kaks tegevusliini. Üks hegemoonias ja teine hyperionil. Ümber hyperioni käib sõda. Hegemoonia laevastiku ning võõrtsivilisatsiooni – heidikute vahel selle peale, et kes jõuab enne ajasarkadeni, enne nende avanemist. Samal ajal avastatakse, et hegemoonia planeetidele lähenevad suured laevad, mis kannavad eesmärki hegemoonia planeedid hävitada. Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone käsib hävitada kõik kaugsiirdurid (planeetidevaheline teleportatsioonisüsteem). Sellega laguneb hegemoonia ja kogu senine ühiskonnakorraldus lakkab olemast. Tuleb välja et ründavad laevad olid tühjad – neid juhtis tehnotasand e. andmesfäär, mis oli kõiki planeete ühendav meedium. Selle hävitamiseks tuligi kaugsiirdurid hävitada. Hyperionil avanevad aga ajasargad, ning sol weintraub on sunnitud andma oma tütre Racheli veristajale. Mõni hetk hiljem ilmub ajasargast täiskasvanud rachel, kes ulatab isale tema nüüd terve ja õigetpidi vananeva tütre. Sol weintraub järgneb väikese Racheliga suurele Rachelile ajasarka, ning satub edasi tulevikku. Ka Fedmahn kassad on sattunud tulevikku, kus ta võitleb veristajaga, ning lõpuks võidab.

Kolmas raamat algab pealtnäha hoopis seosetust kohast. 200 aastat hiljem kellegi Raul Endymioni jutustusena hyperionil, kus ta halbade juhuste kokkulangevuse tõttu määratakse hukkamisele. Hukkamisseade aga asendatakse närviõimetiga(seade mis lülitab inimese teadvuse mõneks ajaks välja), ning Raul Endymion ärkab poeedi Martin Silenuse juures, kes on üle 800 aasta vana. Martin silenus käsib tal õigel hetkel minna ajasarkade juurde, kust ilmub välja braune lamia tütar Aenea. Raul Endymion ja Aenea põgenevad konsuli vana kosmoselaevaga. Vahepealne ühiskonnamuutus on toonud võimule kiriku, mis nimetab end paksiks. Raul ja Aenea põgenevad paksi eest, kuni nende laev saab vigastada ning muutub lennukõlbmatuks. Jätnud laeva ühele planeedile end parandama, siirduvad Raul, Aenea ning nende reisikaaslane android (tehisinimene)A Bettik parvega mööda jõge, mis voolas hegemoonia ajal läbi kaugsiirdurite. Kaugsiirdurid – kui ehitised – on püsima jäänud, kuid pärast hegemoonia langust nad ei tööta. Kummalisel kombel siiski aktiveeruvad kaugsiirdurid ning Aenea, Raul ning A Bettik reisivad läbi mitmete maailmade, kuni jõuavad vanale maale, mida kõigi eelduste kohaselt olemas ei tohiks olla. Aenea jõuab seal arhitekti juurde, kelle juures ta õpib 10 aastat, mille jooksul Raul Endymion peab ära tooma konsuli kosmoselaeva, mis nüüdseks on end parandanud. Kui Raul tagasi jõuab, on Aenea saanud täisealiseks, ning tema verel on toime panna inimesi kuulma teiste inimeste mõtteid, ning nad on võimelised ise liikuma planeedilt planeedile ilma abivahenditeta. Aenea jaotab verd kõikidele inimestele, mis põhjustab lõpuks paksi kokkulangemise, kuid Aenea teab, et ta peab end kirikule üle andma, niisiis ta ilmub keset jumalateenistust katedrali, kus ta vahistatakse. Teda piinatakse et teada saada, kuidas ta suutis oma verele sellise toime anda, kuid Aenea ei ütle midagi. Lõpuks Aenea sureb. Seda sündmust näeb viimane kui üks inimene universumis oma vaimusilmas, ning kirik purustatakse lõplikult oma käitumise eest, ning selle eest, et kirik lõi taas kampa tehnotasandiga, mis soovis hegemoonia hävitada 200 aastat tagasi.

Raamat on pikk, kuid sama põnev. Igavaid kohti peaaegu ette üldse ei tule, seega on Dan Simmons saanud hakkama väga hea ja lugejat kaasahaarava teosega. Autor, kes on samas ka õppejõud,väitis ühes artiklis, et hakkas kirjutama õpilastele lühikesi lugusid, mida neile tunnis ette luges, ning lõpuks kasvas välja sellest terve kogumik. Kirjanik on suutnud anda hea kirjelduse erinevate olevuste mõttemaailmatest – nii eluaegse sõduri, preestri, kuid ka tehisinimese ja inimkonna vaatepunktist. Esimest osa võib isegi käsitleda kui novellide kogumikku, peamiselt koosnebki see palverändurite jutustustest, mille vahele on pikitud ka nende rännakust osasid lõike.

Kuna esimese ja teise raamatu jutt kulgeb üsnagi eraldatuses, palverändurid ei ole ühenduses kellegi teisega, on Dan Simmons suutnud siiski maalida palverändurite jutustuste läbi pildi ühiskonnast, kus kogu vajalik info on ühe mõtte kaugusel, inimesed liiguvad galaktikate vahel millisekunditega, kuid samas pole minetanud ka inimlikkust, näiteks hegemoonia konsulile meeldis sõita oma laevaga ühele planeedile kus ei elanud mitte kedagi ja seal lihtsalt olla iseendaga, nii et teda keegi ei sega.

Romaane iga kord üle lugedes olen avastanud midagi uut, ja kunagi pole teos olnud igavam kui varem. Ka raamatu tõlkija on hakkama saanud suurepärase tööga – olles pidanud leiutama ise mõningaid uusi väljendeid nagu lausside, kütkendi, mitmeid planeedinimesid nt jumalate salu, eluvormide nimesid nt kiirghärmikud, jne. Muidugi ei anna seda võrrelda inglisekeelse tekstiga, kuid tõlketöö on samuti väga hästi tehtud.

Käesolev raamat jääb kindlasti veel väga kauaks minu lemmikraamatuks.

kirjandi lõpp

 

Hakkan neid raamatuid juba lugema neljandat korda, aga ikka pole ma neist ära tüdinenud.

esimest osa, ärge küsige miks, minumeelest iseloomustab laura lugu Südasuve rohtunud teed

 

 

lugege kindlasti seda raamatutSmile

Avalda arvamust