Leo Kunnas – Gort Ashryn.

 

Ma ei hakka sisu ümber jutustama ,seda võib igaüks raamatust lugeda.

ikkagi pean ma viitama olulistele sündmustele raamatus, sestap, kui te tahate seda lugeda kunagi ja ei taha teada, mismoodi raamat lõpeb, soovitan teil järgnev tekst lugemata jätta.

 

 

Tegelikult esimest osa loen juba kolmandat korda, teist olen lugenud kaks korda ja kolmandat üks kord.

Lõpp on mul ikka kõige eredamalt meeles, sestap alustan sellest.

Minujaoks oli ta siiski kurb. Kõik oli ju nii hästi, Anton sai kokku oma  tütrega, naisega, kõik olid õnnelikud. Kuid ikkagi pidi ta lõpuks minema ja tapma presidendi ning  ise surema. Raamat oleks ju võinud lõppeda juba seal, kus anton ja tema kamraadid saabusid tagasi olevikku ja pärast välimarssaliga  peetud vestlust ning oma tütre ning abikaasaga kohtumist. Aga ei saanud sest Antonil oli ikka veel täitmata tähtis ülesanne, mida Maria kunagi oli ette näinud.

 

Ausaltöeldes lugesin kogu kolmanda raamatu umbes 8 tunniga läbi, alustasin kell 2 päeval vahepeal käisin ära ja lõpetasin kell pool 4 öösel. Pärast viimaseid sõnu tekkis tühi tunne, et kas nüüd ongi kõik, mis edasi sai? mis sai Aišast ja Mariast? Lõpus jäi õhku värelema mõte, et föderaalarmee sõdur ei allu ise endale. Kahju, mulle oleks meeldinud palju rohkem lõpp kui Anton ja Aiša seisid Aiša unenäos liivarannal. See pole aga minu teha.

Eile poole raamatu peal mõtlesin kahetsusega, et teine osa raamatuist oli kõige põnevam.  Rohkem mööda ma poleks vist saanud mõelda – viimase osa teine pool läks põnevaks. Ootasin võib-olla missiooni minevikku, mis oleks olnud natuke rohkem põnevam, sellist kus on palju actionit, mitte seda, et rahulikult pargis jalutades lõhatakse üks anti tumeaine pomm, ja kolks, missioon, tundub et ongi täidetud.

Kogu teosest jääb meelde ikkagi see, et kogu ühiskond on väga täpselt üles ehitatud. Selle sõjaajalugu, poliitika föderaalarmee struktuur jms. Raamat oli ka seepoolest hea,  et tegu ei olnud paljalt  sõjalise ulmeteosega, kus käib lakkamatu laingute ettevalmistamine, sõdimine ja haavatute regenereerimine. See oli minu jaoks kui üks ennustus, milliseks meie maailm kunagi võib kulgeda ja ausalt, minul pole selle vastu midagi, kui ta selliseks muutuks, ma isegi loodan , et  kaheksasaja kahe aasta pärast on keegi Anton Irv kaheksas, kellel on tütar Maria ja abikaasa Aiša, aga selle väikese vahega, et see jutt lõpeks õnnelikult.

Samuti on see raamat ka mingilmääral ka armastuslugu, mis algab õppur Anton Irv kaheksanda elus lahingukoolis, kui ta kohtab Anna Serovat ning lõpeb kolmanda osa lõpus sõnadega:

Inimeste maailmas ei ole midagi, mis oleks armastusest tugevam. See purustab kõik barjäärid."

Praegu ma ei oska midagi targemat siia kirjutada, ehk, kui olen lugenud üle kõik osad ja nende üle veel järgi mõelnud ei tundu see lõpp ka minu jaoks enam nii kurvastav ja ebaõiglane.

 

Seniks, aga, kes ei ole seda raamatut, või õigemini neid raamatuid, sest õigupoolest on osi 3, lugenud, lugege seda kindlasti.

 

See raamat hõivas minu lemmikraamatute hulgas ülekaalukalt esimese koha, tõrjudes sealt teisele kohale Dan simmonsi hyperioni.

Üks arvamus “Leo Kunnas – Gort Ashryn.” kohta

  1. Pingback-viide: Leo Kunnas « Stalkerid

Avalda arvamust