Viimane Juhtkoer

 

Viimane juhtkoer

Roki istus üksinda aia nurgas, kus talle meeldis viimastel aastatel istuda. Ta mõlgutas mõtteid, kurbi koeramõtteid. Ta nägi üle aia hüppavat naabri koer Rexi. „Roki, räägi mulle midagi,“ nurus ta.

„Ma räägin sulle oma vanavanaisast,“ lubas Roki.

Muki oli vana. Ta oli juba üsna vana, vähemalt enda arvates. Päriselt oli ta ka vana, vähemalt kõigi ülejäänute arvates. Ta sündis siia maailma viisteist aastat tagasi. Pärast sündi hakati teda koolitama juhtkoeraks. Juhtkoeraks ühele pimedale kuningannale, kes valitses ühte galaktika nurgas pesitsevat planeeti mis täitsa loodusseaduste vastaselt kandis nime Maa II. Muki teenis oma perenaist head mitu aastat. See planeet oli suures ohus, täpsemalt selles elav ühiskond. Nende koloonia maandus planeedil 50 aastat tagasi ja pärast paari päeva läks tehisintellekt hulluks. Seda teadis iga laps, et kui pole tehisintelligenti, pole midagi. Robotid, energiasüsteemid, kosmoselaev, süstikud, kõik langes rivist välja, sest enne väljalülitumist oli intellekt blokeerinud kõik süsteemid ning käivitanud nende enesehävituse. Eks maha jäänud kolonistid ehitasid endale puust onnid, hakkasid vilja kasvatama, lootuses et kunagi tuleb siia veel üks laev. Kuninganna, ütleme et tema nimi oli Didgurong, ja ma tean, et see kõlab nagu mõne ahvisuguharu nimi aga nii see vana legend räägib, no, see Didgurong oli kahjuks pime. Kolonistidega olid aga kaasas mõned loomad. Nende hulgas ka paar koera. Nii sündiski muki. Muki teenis oma perenaist mitu head aastat, ja siis, ühel muki jaoks elu kõige kurvemal päeval jäeti ta maha. Perenaine oli saanud endale randmearvuti, mis juhendas Didgurongi paremini kui muki seda 10 aastat oli teinud.

Nagu igal õhtul tuli perenaine ja soovis mukile head ööd. Muki heitis oma asemele ning uinus. Igal hommikul oli ta harjunud ärkama selle peale, et ta perenaine tuli ja talle rakmed kaela pani. Kui ta lõpuks ärkas nägi ta, et on keskpäev. Ta istus varmalt oma kohal ootas ja ootas, kuid perenaist ei tulnud. Õhtul, kui käes oli juba kesköö, läks muki nälja pärast toitu otsima. Ta kõndis mööda suurt maja ning jõudis lõpuks õue. Ta kõndis aias ringi, selles aias, kus ta oli mitu aastat perenaisega jalutanud ja jõudis väravani. Nagu tavaliselt avanes värav automaatselt ning muki kõndis tänavale. TA jooksis mööda tänavat ning leidis lõpuks ühe prügikasti tagant paberisse mähitud paki kus olid kondid. Ta pistis need kondid kõik nahka. Siis heitis ta sinnasamasse magama. Muki ärkas päikese sooja puudutuse peale. Sirutas ennast ning läks edasi. Oma sisimas ta teadis, et koju ei lähe ta enam kunagi tagasi, perenaine oli sealt lahkunud. Ta jalutas mööda tänavat, nuusutas õhku ja vaatas. Ta mõtles tagasi oma juhtkoeraelule. Maa II l olid nad perenaisega teinud pikki jalutuskäike, ta oli juhatanud perenaist mööda kõigist takistustest, mis nende teele tekkisid. Nüüd olid kõigil inimestel randmearvutid, nendes peituv külm tehismõistus ei asendanud muki arvates kuidagi sõpra. Muki jõudis linna kosmodroomini ja vaatas mõni minut, kuidas süstikud tulid ja läksid. Siis jalutas ta edasi. Ta möödus poodidest, kohvikutest, majadest, hotellidest, parkidest kus olid rõõmsalt mängivad lapsed. Muki oli kurb. Ta polnud oma elus veel nii kurb olnud. Ta kõndis, otsis siitsealt toitu ning kõndis mööda tänavaid. Päike loojus ning linn säras tuledes, kuid muki neid ei märganud. Äkitselt tundis ta külma. Jah, väljas oli külmaks läinud. Võõrplaneetide kliima võib olla väga heitlik. Muki kõndis pargist läbi. Taamal oli surnuaed. Järsku tundis ta tuttavat lõhna ja sai aru, et on turvalises kohas. ühe põõsa alla heitnud mõtles ta, et tal oli vist ikkagi ilus elu, kuid see lõpp selle elu lõpp oli halb.

Hommikul natuke enne koitu sõitis mööda surnuaeda koristusrobot, riisudes lehti, niites muru ja puhastades hauaplaate. Ühe hauaplaadi ees märkas ta midagi tumedat. Lükanud kõrvale lehed avastas ta sealt koera kes väliselt magas, kuid skanner ei näidanud mingeid elumärke. Robot tõstis koera õrnalt oma jõuväljaga üles ja vaatas teda. Koera kaelarihmale oli kirjutatud Muki. Robot otsis üles sobiva platsi, kaevas laseriga haua ning asetas muki laiba sinna sisse. Leidnud lähedusest sobiva kivi, kirjutas ta sellele laserlõikuriga: siin puhkab koer muki. Ma ei tea, kes ta oli, kuid ma loodan, et tal oli ilus elu. Siis kirjutas ta teisele küljele veel midagi, ning lahkus. Ta ei suutnud aru saada, miks see koer siin pidi olema, miks ta oma pere juures ei viibinud.

Kui Roki oli oma jutu lõpetanud, vaikis Reks väga kaua. „On see kõik tõsi?“ Küsis ta lõpuks. „Kahjuks jah,“ vastas talle Roki. „Muki perenaine lahkus, ta oli saanud uue randmearvuti ning ta jättis muki meelega maha, ta lootis et Muki leiab endale uue elu. Sellest loost õppisin mina seda, et vahest on arvutid sõbralikumad, kui inimesed. Koristusroboti tehismõistus ei pidanud paljuks matta Muki vääriliselt.“ Aga see lõhn, mida ta tundis, mis see oli?“ „See lõhn? See oli muki ühe kauge esivanema lõhn. Sa ju tead, et koertest võib jääda jälg järgi mitmesajaks aastaks.“ „Tean.“ „Tule kaasa,“ kutsus Roki Reksi. Nad lahkusid aiast, ning sisenesid mõne aja pärast surnuaeda. Mõlemad koerad seisatasid ühe kivi juures, millelt veel võis lugeda: „Siin puhkab Muki – viimane juhtkoer.“

Avalda arvamust