Tühja tähja, mis vahepeal juhtus.

Blogimisvõistlusest kukkusin välja, aga egas ma blogimist jäta.

Kiire on, ja midagi pole teha, kui iga 10 päeva järel midagi produktiivset pähe ei tule. Ega hullu midagi ju pole.
Suutsin hankida endale vahepeal ühe lauaarvuti.Sai lihtsalt selgeks, et läpakas, kui peamine arvuti mulle ei sobi, eriti, kui on lisaseadmeid, mida sellega ühendada. Pidev juhtmete küljest ära kakkumine tüütas lõpuks ära ja kuna hiljem oli plaanis soetada (tegelikult juba tellisin ära) helipult ja helikaart, hankisin endale ordist lauaarvuti. Nüüd ta seal kodus laua all vaikselt suhiseb.

Eelmine nädalavahetus käisime tondil, salvestamaks selle aasta valgekepipäeva materiale. Mis nad täpsemalt on, näete juba 15 oktoobril. Üks hea tuttav inglismaalt sai endale tütre, siinkohal ka õnnitlused talle (kuigi seda postitust ta vist kunagi ei loe.).

Oskan nüüd üksi kodust, (telliskivi tänavalt) kooli ja vastupidi käia. Eks ta üks paras võimlemine olle.
Kooli juurest läbiv analinna on okei, kui mõni geniaalne inimene oma autot vahepeal kuugi tarka kohta parkinud pole. Seejärel läbi tunneli balti jaama, kus hordide viisi vanamutte kisama pistavad, kui ma ühest veidi kõrgemast astmest alla astun. Eks ma siis naeratan ja lähen edasi, ignoreerides hüüdeid “Seal ei ole teed!” on küll. Pärast väikest “köielkõndi” raudteerööbastel siirdun otse edasi, laveerides veidrate murulaikude ja basseinisuuruste porilompide vahelt telliskivi tänavale. Nüüd hakkab tsirkus. Kuna normaalset kõnniteed (loe muru, kõnnitee, kõnnitee serv, autotee), seal pole, vaid on muru ja paari meetri pärast autod, ei ole, siis tuleb käia mööda maja servi, mis on muidugi risti rästi täis pargitud. Pärast seda lõiku tuleb teine raudtee ja selleks korraks on ekstreemsused läbi – paarisaja meetripärast olen kohal.

Ahjaa. Eile vahetasin oma ekraanilugeja jawsilt nvda vastu. Parem ja kiirem on.

Avalda arvamust