Üks jutuke koerast

Tegemist on jutukesega, mis valmis tänases kirjanduse tunnis.
Teemaks oli tviteratuur ja jutu aluseks oli üks Priit Kruusi tviteratuur: „Mida sa tahad?“ vihastas ta. „Mida ma pean tegema? Kuhu ma peaksin sinuga minema?“ Koer ei vastanud. Hakkas sadama.Koer

Märtin astus uksest välja, rätik kaenlas. Heitnud pilgu sinisesse taevasse, kus sõudis vaid mõni üksik pilvekuhil, hakkas ta ranna poole sammuma, läbi laisalt tukkuva pärnu kesklinna. Aiaväravast väljudes märkas ta põõsataga lamamas üht koera. „Jälle see krants,“ mõtles ta pahaselt. Esimest korda oli ta koera näinud eelmisel õhtul, kui oli tulnud linnast. Koer istus prügikastil, mis juba iseenesestgi on väga imelik. Märtin jalutas edasi. Kümme minutit hiljem oli ta juba rannas. TA riietus lahti ning sammus sirgelt sooja merevette ja märkas alles siis, et koer oli talle kõik see aeg järgnenud. „Mida ta huvitav küll tahab,“ hakkas märtin närvi minema, kuid ei võtnud siiski midagi ette, las kutsa ujub, kui tahab.
Pilved kogunesid silmapiirile ning päike puges pilveloori taha peitu. Inimesed hakkasid rannast lahkuma, nii ka Märtin. Koer oli talle terve aeg järgnenud ja Märtin hakkas kergelt hirmu tundma, mine tea, kus ta kõik olnud on. Näeb küll üsna korralik välja, aga iial ei või teada. Ta hakkas kodu poole sammuma, koer tihedalt kannul. Isegi nii lähedal, et Märtin pea-aegu komistas tema otsa. Kodu uksest sisse astudes trügis koer temast mööda. Siis Märtinile aitas. „Mida sa tahad?“ vihastas ta. „Mida ma pean tegema? Kuhu ma peaksin sinuga minema?“ Koer ei vastanud. Hakkas sadama ja Märtin sulges ukse. „Tahad süüa?“ leebus ta äkki, kui ta pilk langes maas pikutavale pisikesele koerale, kes oli valge ja vaatas talle siniste silmadega otsa. „No hea küll, koli siis ssisse,“ teatas Märtin külmkapi juurde sammudes.
Muki ja Märtin on nüüd suured sõbrad ja käivad iga päev (isegi talvel) Pärnu rannas ujumas.

Avalda arvamust