Üks kiire politseiõppus.

Järjekordne tviteratuur, seekord Rein raua oma. Kuul vihises ta kõrva juurest mööda, ta libises ja kukkus verisele põrandale, raamatud pudenesid laiali. Ta ohkas. Kool oli jälle alanud.Kool hakkas.

Kaarel ringutas ja vaatas kella. Seitse kuusteist. Ta haigutas ja ringutas ning vedas end voodist vannituppa pesema, siis kööki sööma ja siis tööle. „Õppused, praktilised,“ olid kaks sõna, mida ta valvelauas töötavalt kaheksakümne aastaselt memmelt maaililt kuulis. Need 2 sõna, ehkki lühikesed tekitasid Kaarlis soovi vanamutt maha lasta. Ta sammus trepist üles koosoleku saali. „Ega siin pikka juttu pole. Autodesse ja sõidame ühisgümnaasiumi juurde, täna pole seal kedagi, harjutame kooli vabastamist pättide käest,“ rääkis ülemus Raimond.
Tund aega hiljem küürutas Kaarel õpetajate toa kohviautomaadi taga, relv käes. Stsenaarium nägi ette, et 40 õpilast oli võetud pantvangi ning nad tuli kätte saada ilma mingite vigastusteta.
Teisest toast kostis krõbinat. Märtin Sööstis ukse poole ning paiskas selle jalaga lahti.

Kuul vihises ta kõrva juurest mööda, ta libises ja kukkus verisele põrandale, raamatud pudenesid laiali. Ta ohkas. Kool oli jälle alanud. Haarates kiirelt relva sihtis ta selle vastasele näkku ja tulistas. Paberist kuul sööstis relvast välja ja tabas Raimondit keset nägu. „Tubli töö,“ kohmas too ja koukis ninast välja sinna eksinud paberkuuli.

Avalda arvamust