Kuidas ma ühe õpetaja tegevusest (või tegevusetusest) üsna häiritud olen.

10 klass. (eelmine aasta siis.)
Muusikaloo tund, õpetaja jagab aktiivselt lehti. Minuni jõudes ta ebaleb ja läheb edasi. Pärast tundi palun temal mulle edaspidi lehed elektrooniliselt saata või paar päeva enne tundi anda, et saaksin need ise sisse skaneerida.
Järgnevatel kordadel asi ei muutu, lehti ei saabu enne tundi ega ka elektrooniliselt tunni toimumisajaks.Arvestus.
Tulen õigeaegselt klassi, istun maha ja avan arvuti. Ootan kirja koos tööga. Teised asuvad tööle. “OIH! Jakob! Jajah, ma kohe saadan töö. Mis su see aadress oligi?” Selge. Ta ei tea isegi minu meiliaadressi, mõtlen kurvalt ja ütlen talle oma aadressi. Möödub kümme minutit. “Kas said töö?” “Ei,” vastan. Möödub veel viis minutit, kui esimesed töö lõpetanud auditooriumist lahkuvad. Töö saabub mulle meilile. Iseenesestki mõista lõpetan töö viimasena. Õnneks on see tund selle poolaastaga läbi. Järgmine poolaasta. Laulmine. Sama õpetajaga. Laulmine toimub ju enesestki mõista paberitelt, kus on laulusõnad. Enne tundi palun laulusõnad või vähemasti laulude nimed, mida laulame omale meilile saata. Oh imet! Asi toimib!
Laen sõnad endale arvutisse ja kõik sujub ilusti.
Järgmine tund. Kuna uut meili ei ole saabunud eeldan, et laulame samu laule.
Ootoot. Miks ta lehti jaotab? AAah. uus laul. Jah. Miks siis mul seda pole?
“No googelda.” oooot miiida… no okei, googeldan. Sõnad leian umbes selleks ajaks, kui algab järgmise laulu jagamine, ehk siis liiga hilja. Nii kestab see jama pool aastat. Mitu inimest on õpetajaga rääkinud, kasu ei midagi.

11 klass (see aasta.)
Muusika ajaloo tund. Õpetaja jagab lehti. Minuni jõudes uurin, et kas teil seda arvutis ei ole. Ta teatab, et ei ole. “Miks siis?” uurin. “No mul tuli see idee alles täna hommikul,” väidab ta. Huvitav, kui kiire tal õieti oli, et hommikul meili saata ei jõudnud. “Sa võid ju netist ka kusagilt ju otsida kui väga tahad.” Mis mõttes väga tahan. Minu asi ei ole tahta, minu asi on antud materiali kasutada. Tekib tunne, et ma olen siin tunnis niisama, omast huvist, ja et seda õpetajat tegelikult ei huvita, kas ma saan kaasa töötada või mitte. Hakkan juba väga vihaseks muutuma. Paar tundi paberil materiale pole. Siis, arvestus. Seekord tuleb töö kõigest 5 minutilise hilinemisega.
Tänane tund. “Oi, Jakob, sa saad siis skaneeritud materiale ka lugeda?” “OIHJAA, saan küll,” teatan talle. Te võite mulle lehe anda ka enne tundi paar päeva, saan ta ise ka sisse skaneerida. Aahah. Eks ma siis teen nii.

Igat taolist korda ma ei hakka välja tooma, aga neid on veel. On pöördutud kooli juhtkonna poole ja abi ei ole sealtki paistnud. Närvi ajab selline diskrimineerimine, tegelikult ei ole ju jube koormus paar päeva enne tundi mind üles otsida (ma muide ei peida ennast koolis kuhugi harjakappi vms) ja mulle see leht anda.

Viimasest “OIH Jakob, sina ka siin koolis vä” hetkest on mul isegi salvestus

Üks arvamus “Kuidas ma ühe õpetaja tegevusest (või tegevusetusest) üsna häiritud olen.” kohta

  1. Edu Sulle selle vahvadikuga, ahjaa ja teinekord ütle talle ise ka millegi peale “teinekord”, näiteks et, “aaa, ma teinekord tulen arvestusele ka” …

Avalda arvamust