Kirjeldame kirjeldatavat, ehk kirjeldustõlke koolitus Viljandis.

Kolmapäeva hommik. Istun jube väsinuna Eestikeele tunnis ja üritan oma kurnatud ajust mingit artikliarvustust välja väänata. No ei tule. Kirjutan selle asemel siia.

Tegelt ei tahtnud ma sellest rääkida Ja randomiidne nagu ma olen läks see postitus ka juba natuke sassi.Esmaspäeva hommik. Kell on 4:50, maganud olen umbes viis tundi ja uni on läinud. Tund hiljem heliseb telefoniäratus. Riided selga, suudan mingi võileiva ka sisse pigistada ja bussijaama, et Viljandisse vurada. Seekord buss katki ei lähe ja 2,5 tunni pärast olemegi Viljandi bussijaamas. Eelmisest kogemusest teame, et enne kella 11 päeval, (ehk siis sellel ajal, kui normaalsed inimesed hakkavad lõunaoodet otsima), ei saa nimetet linnas üheski söögikohas isegi mitte uksest sisse, rääkimata siis kõhutäitest. Ainsad kohad mis lahti on, on bussijaama r putka ja kohaliku viru keskuse hesburger. Kuivavõitu sai r Kioskist ja kohvi, ning seamegi sammud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia poole. (Mnja, kas see nüüd pidi kõik suurte tähtedega olema…)
Kell on 10:15. Akna taga mürgeldab keegi unetu kopamees, tehes teadmata otstarbel halastamatut müra. Läheks ja viskaks teda millegagi… Lektoriks on Kalju Komissarov, kes tuleb jagama näpunäiteid, mida kirjeldustõlk peaks teatrietenduse puhul lavastajaga koostööna tegema. Mingi hetk, umbes kolmveerand Eesti tundi hiljem kupatatakse meid saali, kus üritame teha ekspromptset kirjeldustõlget külikooli õpilaste esitatud stseenide põhjal. No oli kah.
Edasi räägime kirjeldustõlke ajaloost, mille kestel meie lektor Kalju Komissarov suurt midagi ei tee. (?)
Söök!
Jätkame kodutööde ülevaatamisega. Pidime kirjeldama lõiku filmist “Ruudi”. Järgnnevad kommentaarid ja arutelud.
Edasi teemaks, mida peaksime siis etendust kirjeldades tähele panema. Alustame sellest, et kirjeldame detailselt, kuidas teatrisse kohale jõuda. Selle peale läheb pool tundi. Kuidas, kust poolt, kui täpselt, kui kaugelt jne. Jään kergelt tukkuma.
Meile antakse ülesanne. Tehke ajaline analüüs lõigule filmist “Siin me oleme.” ja esmane kirjeldus ühele filmilõigule, mille saame youtubest.
Kell on kuus ja lahkume.
Probleem. Tahaks süüa. Aga kust? Hea küsimus, sest Viljandis pannakse kõik kohad enam vähem sel kellaajal kinni. Lõpuks maandume “Tegelaste toas”, kus saame kõhu üsna kenasti täis. Magustoiduks söödud jäätis liköörikastmes toob päris mõnusa une.
Jõuame oma unepaika, “Oma koju”, ehk Viljandi kultuuriakadeemia ühikasse. Ootan juba seda hetke kui saan magada. Sügavalt ja rahulikult. Looda sa. Minu peakohal peetakse Taavi sünnipäeva. Kes on taavi ja kui vanaks ta saab jääb minul küll selgusetuks, aga uni on umbes kella kolmeni öösel katkendlik, sest kui keegi ülemisest rahvast peldikus vett tõmbab, soliseb miskipärast minu toa torustik ilgelt kõvasti. Asi tipmeb ühe veidi joobnud sünnipäevalise ümisemisega kempsus, millele järgneb… no teate isegi mis.

Teine päev. Äratus kell 7. Vaatan arvutist ETV hommikuterevisiooni ja kirun aeglast kohalikku wifit. Lõpuks lasen 3g neti läbi telefoni hotspoti arvutisse. Alles hiljem meenub, et toas oli ju ka telekas.

Tund hiljem taas linnapeale, näljasel pilgul süüa otsima. Aga mida pole, seda pole. Seame sammud taas tuttava r putka poole, lootuses, et see enne üheksat lahti on. Õnneks on. Seekord kolmnurkne võileib, mis osutub üsnagi söödavaks ja kohvi. Akadeemias kirjeldame teatrietendust, mille nime ma ei mäleta, aga igatahes suutsime umbes tunnise rahmeldamise järel 3 minutit ära kirjeldada. Jätkub loeng sünkroontõlke süsteemidest, mida kasutatakse ka teatrites etenduste kirjeldamiseks. Vahepeal lähme taas saali, kus eilse lektori Kalju Komissarovi õpilane Siim … teeb meiega erinevaid harjutusi oma soundsüsteemi parandamiseks. Asi tipmeb oma viha ja ängi seinale karjumisega. Kohutavalt loll tunne on, seepärast laulangi ühel noodil ühest laulust tuntuks saanud fraasi “Lollllllllll!”

Tagasi sünkroontõlke juurde. Praktiline töö. Kirjeldustõlgid kirjeldavad videolõike. Kui kõik on ära kirjeldanud küsitakse: “Kes veel soovib kirjeldada?” Teen häält. Eile nimelt küsisin mitu korda, kas ka pimedad saavad proovida mikrofoni mulisemist, nii et kõik kuuleksid. “Jaa loomulikult,” vastati mulle. Nüüd teatatakse mule enamvähem, et ärgu ma mängigu lolli, et pimedad ei kirjelda midagi.
Kell on kolmveerand 2 ja lähme sööma. Oleme selleks hetkeks tööd teinud umbes 4 ja pool tundi, ilma pausideta. Päris äge.
Jätkame ennist pooleli jäänud teatrietenduse kirjeldamisega, ning selgub, et hommikune jupp tuleb uuesti teha, kuna kellegi arvuti VLC näitas aega 3 korda aeglasemalt ja kõik scripti kirja pandud ajad on valed. Hakkame siis algusest peale. Kusjuures vaieldakse ikka samadel kohtadel kus ennegi, arvestamata seda, et see vaidlus juba hommikul käis. Kell hakkab lähenema viiele ja kõik on parajalt sassis. Keegi ei saa kellestki enam aru ja asi kisub laadaks. Teen korduvaid ettepanekuid minna koju ära, millega ka osa rahvast nõustub. Lõpetame veerand kuus, kui oleme selle fragmenteeritud kirjelduse ka mikrofoni lugenud.
Kojusõit ja koju jõudmine lähevad viperusteta.

4 arvamust “Kirjeldame kirjeldatavat, ehk kirjeldustõlke koolitus Viljandis.” kohta

  1. Oih, nüüd sai mu kommentaare liigagi palju siia ritta – kuna algul kadus iga kirjutatud märkus nagu vits vette.

  2. Tegelikult me ju alles töötasime eesti kohaliku kirjeldustõlke süstemaatikat välja, osalesime keele loomises, nuputasime reegleid – ja parimad õppejõud olid need, kes ei esinenud traditsioonilise akadeemilise kõikepareminiteadva infokandja positsioonilt vaid olid valmis ka meie grupi käest (ennekõike konsultantide käest) õppima. Komissarov siis, kui ta midagi ei öelnud, tegi ometi küll midagi – kuulas ja õppis. Nagu hiidlase koer, kes ei haugu ega hammusta, aga paneb hästi tähele.
    Mind natuke häiris, et kogu kursus oli väga filmi- ja etendusekeskne, näituseobjektidega ja topograafiaga eriti ei tegeletud. Väga õpetlik oli see, kui konsultandid oma tube kirjeldasid.

  3. Mis ma öelda tahtsingi… tegelikult me ju alles töötasime eesti kohaliku kirjeldustõlke süstemaatikat välja, osalesime keele loomises, nuputasime reegleid – ja parimad õppejõud olid need, kes ei esinenud traditsioonilise akadeemilise infokandja positsioonilt vaid olid valmis ka meie grupi käest (ennekõike konsultantide käest) õppima. Komissarov siis, kui ta midagi ei öelnud, tegi ometi küll midagi – kuulas ja õppis. Nagu hiidlase koer, kes ei haugu ega hammusta, aga paneb hästi tähele.
    Mind natuke häiris, et kogu kursus oli väga filmi- ja etendusekeskne, näituseobjektidega ja topograafiaga eriti ei tegeletud. Väga õpetlik oli see, kui konsultandid oma tube kirjeldasid.

Avalda arvamust