Häving

Häving

Selle loo jutustas üks vana klaverimängija oma väikesele pojale ühel päikesepaistelisel õhtupoolikul.Kord oli üks kaunis planeet. Tõeliselt kaunis.  Pikad, avarad, kuid omapärasel viisil kaunid heinamaad,
kauguses sinavad ja suurte puudega metsad, väikeste järvedega nende sees, pikalt kulgevad kuldse liivaga liivarannad, üle sadade kilomeetrite laiuvad liivakõrbed roheliste oaasidega. Tihedalt liaanidest läbipõimunud tšunglid, milles rõõmsavärvilised linnud lendlesid puult puudele ja lõvid jahtisid öösiti kuust valgustatud teeradadel oma saaki. Pikad, tuhandeid kilomeetreid kulgevad jõed, suured ja sügavad lahesoppidega mered. Jäämütsidega polaaraladel.
Jah, see oli tõeliselt kaunis planeet. See oli nii säilinud sajandeid, ehk isegi aastatuhandeid.
Ühel selle planeedi jaoks saatuslikul ööl oleks üksik vaatleja näinud öötaevas sinist täppi, mis
järjest kasvas ja muutus orbitaallennuki siniseks mootorikeeleks, mis kõrvetas rohu tuhaks, enne kui sõiduk maad puudutas. Inimene oli tekitanud sellele planeedile esimese haava.
Laevast väljusid kaks inimest, kes saatsid laiali hunniku andureid ja roboteid, mis tegid sadu ja miljoneid analüüse õhu koostise, mulla viljakuse, loomastiku, linnustiku, vee ja veel tuhande muu faktori kohta.
“Korras,” lausus laeva esimene piloot oma kaaslasele.
Nad pakkisid robotid lennukisse ja tõusid õhku. Laeva all olnud maha tambitud rohi hakkas ennast aeglaselt üles ajama, lootuses, et midagi sellist ta enam ei näe. See, aga oli alles kõige algus.
Mõni öö hiljem oli üks hunt oma öisel jahiretkel parasjagu ületamas üht lagedamat ala planeedi parasvöötmealas kui teda kohutas ülevalt õhust kostev mürin, mis ei olnud sarnane millelegi, mida ta senises elus oli kuulnud. Ta seisatas hetke värisedes, pistis siis metsa poole plagama, saba jalgevahel.
Paljude loomade silmad nägid sel ööl, kuidas hiiglaslik ruumilaev, nüüb juba mitut kilomeetrit maad ja puid põletades maha laskus. Sealt väljusid inimesed ja robotid, kes asusid ehitama välilaagrit. Pisikesed kokkupandavad majad kerkisid kiiresti, lähima jõeni veeti torud, kust saaks loodusliku vett,
üles seati päikesepaneelid elektri saamiseks. Mitmeid kuid hiljem oli küla kasvanud linna suuruseks. laevu tuli juurde, ja lõpuks olidgi inimesed planeedil kanda
kinnitanud.  Avati naftapuurimistehased. suured, lausa hiiglaslikud puurid tungisid planeedi sisse ja imesid sealt naftat. Inimene oli jätnud planeedile esimese parandamatu jälje. Läksid aastad ja linnad kasvasid. Kerkisid pilvelõhkujad, loodi teedevõrgustik, lennu ja laevatransport. See kestis nii sajandeid. Osa planeedist oli veel puutumatu – paaris kohas oli kõrb endiselt tühi ning rohuväli lopsakas. Kuid siis tuli sõda. Vaenuliku võõrtsivilisatsiooni laevad tulid orbiidile
ja pühkisid tohutu hävitusjõuga laserikiirtega üle maa, külvasid igale poole gaasipomme ja kallasid taevast alla põlevat vedelikku. Linnades varisesid pilvelõhkujad ning tunnelid sisse, klaas ja betoon sulasid, teraskonstruktsioonidest rääkimata. Mõne päevaga olid linnad ja külad hävinud, ja nendega koos ka loodus ise.
Rohuväljadel krõbises nüüd söeks põlenud hein ja kõle tuul, mis varem oli olnud õhk, kuid nüüd mürgine kaas, puhus laiali tuhahunnikuid ja tekitas uusi. Seal, kus asusid ennemalt metsad, võis hakata silma mõni suurem tuhahunnik või porisilm.
Liivarannad olid sulanud klaasiks, nagu ka kõrbed. Tšunglid olid hävinud, koos selles kunagi pulbitsenud elujõuga. Jõed olid peitunud maa alla ja ingitsesid seal vaikselt edasi. Mered olid saastunud ja osaliselt atmosfääri auranud, nii et nüüd laiusid seal tohutud mürgised soolaväljad. Nii kestis see miljoneid aastaid. Inimkond oli selle planeedi hävitanud.

Seitse miljonit aastat hiljem, ühel tuhaväljal, puhus järjekordne tuulepuhang tuhahunniku laiali. Selle alt tuli nähtavale kahvatu, kuid eksimatult roheline taim. Pärast kogu seda, mida planeet oli üle elanud, oli ta hakanud paranema. Kuid see, kas ta paraneb selgub sadade miljonite aastate pärast. Planeet oli inimkonnale siiski andestanud.
kaks miljardit aastat hiljem, oli planeet endine.  Rohuväljad, liivarannad, kõrbed, metsad, jõed ja järved, tšunglid olid tagasi. ühes tšunglis lõi üks ahv teisele murdunud oksaga kõvasti pähe.
sada aastat hiljem lõi tema pojapoeg juba maast leitud kiviga pähe ühele teisele ahvile.
tuhat aastat hiljem küpsetasid ahvid vaenlase liha tulel ja nautisid selle hõrku maitset.
Inimene oli tagasi.
ˇkakskümmend tuhat aastat hiljem, keset randu ja metsi elasid aga inimesed. Ei, nad ei elanud sadade kilomeetrite pikkustes megalinnades vaid iga üks elas oma majas. tootis endale looduslikust materialist vajaliku ja lasi jäägid loodusesse tagasi.
“elus tuleb vahel lasta hävida kõigel, mida armastad. Ära unusta, et mitte miski pole püsiv. Isegi mitte häving.” Nii lausus vana pianist oma väikesele pojale, sirutas end lamamistoolis välja ja avas ühe õlle. “Mine jookse, vaata, kui palju kell on,” lausus ta veel, keeras külge, kissitas päikese poole korra silmi ja võttis pudelist ühe suure ja kosutava lonksu.  Hetk hiljem ta juba magas.   
alles nüüd võis öelda, et kõik on korras.  

Avalda arvamust