Softiuuendus

Üks kirjatükk, mis valmis 20 minuti jooksul kooli raamatukogus istudes.

Softiuuendus

Kui ma bussist väljusin ja selle vanamuti kõhul androidi logo nägin, peakohal mõttemull “osta uus telefon,” siis mulle aitas. Istusin tüdinenult peatuse pingile ja võtsin prillid eest. Maailm muutus kohe tühjemaks. Ma ei näinud enam poolt taevast täitvat infovälja uuemate uudiste, fotode, videote ja interaktiividega, silmanurgast oli kadunud twitteri uudisvoog, teine silm ei näinud enam facebooki ja kellaajast ja praegusest õhutemperatuurist polnud mul aimugi, mööda sõitva takso valmistamisaastast, kiirusest ja sõidukõlblikusest rääkimata.Katsin peopesad kätega. Pime oli. Need prillid. No need kuradi prillid olin ma saanud eile õhtul Antonilt, kes ütles, et jube ägedad on ja kuna tema neid nüüd Eestis müüb, siis on tal neid palju. Et võtku ma ja katsetagu. Eks ma siis paningi need prillid ette. Esimesed paar tundi oli tõesti äge, pidevalt silme ees istuvad inforead ja ühe mõttevälgatuse kaugusel olev lisainfo üks kõik mis liikuva või liikumatu, elus või eluta objekti kohta. Tegelt ka, mulle tõsiselt meeldis anda prillidele käsk leida lühim tee koduni, kui mu silme ees oli kaart lühima teekonnaga, bussipeatusele lähenedes sähvatas ülemisse prilliklaaside serva taimer bussini jäänud ajaga, bussi jõudes valideerisid prillid ka minu Tallinnlase sõiduoskuse ja näitasid seejärel valikut rahustavatest ja mitte nii rahustavatest videolõikudest kusjuures enne minu peatuse jõudmist katkestati video, ja muudeti klaasid taas läbipaistvaks. No on tehnika. Aga kui ma hommikul ärkasin, oli mingi jama. Iga asi reklaamis endast paremat. Panin prillid ette ja läksin hambaid pesema. Miskipärast näitasid prillid minu hambapasta kohal väikest ekraani uue ja parema hambapastaga. Kraanikausile tekkis punane rist ja kiri: “Osta peetri kaussidest uus ja parem!” Teekannust tõusvast aurust sööstis välja uus automaatkannu reklaam ja nii edasi. Helistasin antonile. “Kuule, kust ma noile prillidele spämmifiltri saan?” ” mis spämmifiltri?” “No eile oli kõik OK, nüüd on iga asja peale vaadates kohe kolm reklaami näos.” Ta lubas uurida. Kuid pärastlõunaks ei olnud midagi. Mul oli kõik silme eest juba nii kirju, et ma pidin korraks puhkama. No ja kui ma seal bussipeatuses, nägu kätega kaetult istusin, kukkusid prillid taskus piiksuma. Panin nad pahaselt ette. “Süsteemitarkvara uuendus, versioon alfa13.” “Anton, lõpuks ometi,” mõtlesin. No veame selle apteidi alla, vaatame mis saab. Neli sekundit hiljem oli 40 gigane fail alla laetud ja soft uuendatud. Ja oh imet. Reklaamid olid kadunud. Mööda sõitval bussil ei olnud enam “Olli omnibussid!” reklaami ja vanamuti kõhul oli nüüd kaelkirjak. Küll on hea jälle normaalselt elada, mõtlesin ma ja astusin bussi. Järgmine hetk tabas mind veoauto.

*

“Aga, Aga mis pani ta veoauto ette astuma?”
“Prillid. Neid õnnetusi tuleb praegu igalt poolt. Keegi laadis serverisse üles tarkvaraparanduse mis hakkab näitama inimestele valeinfot. Üle kogu maailma on prillikasutajate seas surmajuhtumeid.”
“Aga kuidas on see võimalik?”
“Keegi ei tea.”
Kaks surnukuuri töötajat tõstsid Kalevi keha kärule ja viisid minema.
“Minumeelest on FM raadio ikka kõige parem., ütles teine.”

*

“Kalev, kalev, ärka!”
Malle ärev hääl tungis mu teadvusse.
“Mhhhh, mis on?”
“Sa rabelesid ja siplesid unes,” teatas ta.
Mnja, eks ma vist rabelesin. Üks on kindel, ma ei osta endale kunagi videoprille. Kui siis väikse plasmateleka ainult.
“Magame edasi.”

*

Hommikul helistas anton ja pakkus videoprille.

Avalda arvamust