Jutt mingist planeedist

Kunagi sai kirjanduse tunniks mingiks koduseks tööks kirjutatud selline jutt. Eesmärk oli tuua näide nelja inimtüübi kohta. Ma ei mäleta kes nad aga olid, aga jutt ise on siin.

Kaugel kaugel avakosmoses, väga kaugel inimkonnast oli üks planeet, mille olid avastanud uurimisjaam apj4 uurimismeeskonna liikmed 2134 aastal. Kaks aastat hiljem lähetati sinna laev meeskonnaga, mis pidi sellele planeedile rajama koloonia, sest tegemist oli teise avastatud maasarnase planeediga inimkonna ajaloos. Hapnikuline keskkond, taimed, võib-olla isegi elu. „Väljume hüperruumist 3 sekundi pärast,“ teatas navigaator Orwell üle juhtimisruumi. Hetk hiljem sähvatasid kõik väliskaamerate pildid ekraanidel kkorraks valgeks ja kui kaamerad taas adapteerusid, avanes neile esimest korda vaade planeedile, millele naljahambad olid juba nimeks pannud „Maa, vol2.“ Nüüd libisesid akende eest ära luugid, mis olid kaitsnud aknaid kõikvõimaliku lendava räbu eest, mida selles kosmose osas hulganisti eksisteeris. Suurel kiirusel lendab tolmuteragi klaasist puhtalt läbi. „Hakkame maanduma,“ teatas navigaator ja sirutas käe juba juhtimispuldi poole, kui kapten käratas: „Kuhu sa sitikas ronid! enne tavapärast kontrolli ei maandu me kuhugi! Õhukoostise analüüs nelja valgusaasta kauguselt võib veidike ekslik olla, kas sa ei karda?“ „Noh, võib-olla küll,“ pobises tüürimees ja tõmbas käe arglikult tagasi. Tegelikult oli ta väga kartlik ja alandlik mehike. „Niisiis. Saatke alla sond, ja sina, ära seisa siin, mine kontrolli skafandrid üle,“ käratas kapten esmalt piloodile, ja siis ukse juures seisnud teenindusrobotile.
„planeedil on hapnikuatmosfäär,“ teatas bioloog laskuva sondi näite vaadates. „Tore,“ ühmas kapten, samal ajal endale termosest kohvi valades. „Hea küll, hakkame siis minema,“ tähendas ta ja sirutas ennast toolis. Laev võpatas, kui mootorid teda edasi tõukasid. „Kas ma tohiksin palun paluda lähenemiskordinaate,“ pöördus navigaator kapteni poole. Kapten, kes oli süvenenud mingite andmete lugemisse, tõstis pahaselt pilgu. Nähes seda, ütles navigaator kiiresti: „Vabandust.“
Kui laev pea aegu atmosfääri puudutas, käratas kapten: „Idioot. Kuidas sa tüürid. nina ees tuleb laskuda.“ Navigaator asus kiiresti laeva ümber pöörama. „Minu arvates on laeva tagumine osa teravam, ja seega on kuumenemine seal väiksem, aga minu arvamus võib ka valeks osutuda.“ „Osutubki,“ kähvas kapten. „Ma ei saa aru, kuidas selline mehike üldse koloniseerijate nimekirja arvati.“ „Kas ma tohiksin alustada maandumisprotseduure?“ küsis navigaator viie minuti pärast. „Muidugi, sa oinas, selleks ei pea luba küsima. Meil ei ole siin sõjavägi, kus isegi hiir peab kirjaliku loa juustu söömiseks taotlema.“ Kümme minutit hiljem teatas navigaator puldi tagant: „Oleme maandunud.” „Väga hea,“ ütles kapten ja lõi möödudes navigaatorile sõbralikult õlale. „Keerulistes olukordades peab vahel karm olema. Nüüdsest oled sa… laagri valveülem.“ Ta jätkas oma lauset kommunikaatorisse, nii, et iga laeval viibija teda kuulis: „Ja teie, kobige laevast välja ja hakake laagrit ehitama. Meist saab inimkonna lootus!“

Teine osa

Mehaanik, kuuldes kapteni teadet, istus rahulolevalt maha. „Mul on nüüd puhkus,“ kuulutas ta üle ühiskajuti. „Kas sa mulle appi ei saaks korraks tulla? Ma saan aru, kui sa tahad puhata – sa oled ju viimased 24 tundi järjest tööl olnud, aga need laborikastid oleks vaja välja viia,“ ütles bioloog teisest toa nurgast. „Mis ma selle eest saan?“ küsis mehaanik kavalalt. Ta oli alles noor, 19 aastane ja 24 tunnine tööpäev ning reis läbi hüperruumi muutsid ta alati väheke… imelikuks. „Jõudu kontidesse,“ vastas bioloog. „Aga äkki sa tooksid sealt väljast mulle kajutisse ühe lille?“ „Lille? Ma ei tea… see ei ole tegelikult lubatud.“ Väitis bioloog. „Sa oled mu kajutikaaslane. Sa ju tead, kui tühi ja kõle see on. Minu meelest kõlbaks sinna üks lilleke või mõni väiksem taim väga hästi. Annaks kajuti hallide seintega ilusa kontrasti,“ nurus mehaanik edasi. „Minu meelest ei tohiks seda siiski teha. Ma ei ole saanud analüüsida baktereid ja viirusi, mis sellel planeedil võivad elutseda. See võib kogu meeskonnale eluohtlikuks muutuda,“ sõnas bioloog. „Mina ei saa nii magada,“ hädaldas mehaanik. „Ma olen elu aeg maganud nii, et mul on taim öökapil. Terve reisi vältel pole ma maganud, ja seepärast ma kogu aeg tööl olengi,“ seletas ta edasi, endal kurb nägu peas. „Minu arvates oleks parem see, kui ma tooks laeva botaanikaaiast sulle ühe lille“ soovitas bioloog seepeale. „Ei, neid lilli olen ma kõiki juba näinud. Tahaks midagi uut.“ „Ma ei tea. Mulle see variant ei meeldi. Mina siiski vastutan selle eest, et mõni paha pakter pardale ei satuks.“ „Tead, kui sa seda lille mulle ei too, teavitan ma kaptenit sellest, et sa pead oma voodi all hiiri,“ muutus mehaanik nüüd äkki ägedaks. „Ja ma tean, et ma kasvatan neid hiiri,“ rääkis bioloog veidi süüdlaslikul toonil, „ja et see on ebaseaduslik, kuid hiir tuli maalt, mitte võõra eluga planeedilt.“ „Aga mis takistab sind välja minemast ja oma analüüsidega alustamast? Saaks selle lille kiiremini tuppa,“ kostis mehaanik. „Juba parem! Aita need kastid välja tassida. Ehkki ma ei tea, mis sinu lille soovi nii suureks ajas olen nõus sulle lille tooma, kui see osutub täielikult ohutuks.“ „Ja kui ei osutu?“ „Siis ei saa sa seda lille. Ja kõik!“ Mehed lahkusid ruumist.

Avalda arvamust