üksinda inglismaal. Osa 1.

Äge pealkiri, mis hakkab ühe ja lõpeb ka ühega.

Eellugu

Kust siis oma jutuga pihta hakata. Vist veebruarist. On minu sünnipäev ja ma kolin oma tuba – see tähendab kogu kola mis seal sees oli korrus allapoole. Tassin tehnikat, voodit, lauda jne. Istun korra maha ja kiikan telefoni, et mis sõbrad heytellis räägivad. Vahemärkusena, heytell on selline mitmel platformil töötav nutitelefoni ptt põhimõttel toimiv suhtlusrakendus. Hoiad nuppu all, mulised ja lahtilastes saadetakse sõnum grupile või inimesele kellega parasjagu räägid. Meil seal loodud siis grupp kus pimedaid tehnika/audio/muusika/muidu inimesi koos. Ei tea kust läheb jutt sellele, et võiks siis ka füüsiliselt kohtuda. Miks mitte – ma võin sõita kuhu punkti tahes..
Siis tuleb mu sõbral Inglismaalt – edaspidi Andre – idee. “Jakob,” ütleb ta. “Juulis on SightVillage. Oleks äge kui sa saaks ka tulla.” SightVillage on pimedate tehnoloogiamess, mis toimub kord aastas, juuli suurüritusel siis Birminghamis. Viskan pilgu netti. Kurat, olen end juba ära lubanud, Eesti skautide ühingu suurlaagri programmitiimi. Üritus kestab 13 – 20 juuli ja ma ei taha inimesi alt vedada. Pean kahetsusega keelduma.*

Mingi suvaline vihmast nõretav aprillikuu pühapäev. Pole päev otsa muud teinud kui skaudilaagri asju korraldanud, mis tipnes hakkiva koosolekuga skypes. Hiljem räägin Andrega teamtalkis. (järjekordne voice chat klient, kes tahab uurib ise järgi.) Kuidagi tuleb jutuks jällegi SightVillage. Pagana kahju, et siiski minna ei saa, ütleb ta. Vajun mõttesse. Kui korraldaks kõik nii et siiski saaks. Olen paar päeva laagris, käin Inglismaal ja tulen lõpus tagasi. Kirjutan programmitiimi juhile palvega ära saada. Positiivne. Üksuse juhile sama jutt. OK. “Ma tulen,” ütlen Andrele.”
Ryanair mulle sobivatel kuupäevadel (15 – 18 juuli) ei lenda. Heidan pilgu Easyjeti kodulehele. Soovin siiski võimalikult odavalt läbi ajada. Ma ei tea veel, et see läheb mulle hiljem kalliks maksma. Minu ootamatust maalt lahkumisest shokeeritud ema ütleb, et ma siiski kohe pileteid ei ostaks.
Järgmise nädala tegelen researchiga, et kuidas on lood easyjeti saatjateenusega. üldjuhul on teiste pimedate jutt positiivne, niisiis broneerin piletid ja hakkan aktiivselt juulit ootama.

Hakkame minema.

15 juuli. Kusagil kell 1 jõuan pakitud kohvri ja läpaka kotiga lennujaama. Kuna easyjeti check-in pole veel lahti. Söön kohvikus väikese lõuna, aga midagi ei taha eriti sisse minna, veidi närvis ka, esimene üksitripp väljamaale siiski.
13:30 Easyjeti laud läks lahti ja ma nõuan saatjat. “Kohe tuleb.” Annan kohvri ära.
Muide, kas te te teate, kui tõsiselt kohvreid tegelt loobitakse? Sättisin kohvrisse salvestaja ja mikrofoni ja tulemust saab iga üks kõrvaga kuulata siit.
Veidi hiljem (mingi minut või nii) tajun et keegi seisab minu kõrval. Vist saatja. “tere.” Nii. Palju pisaraid (neid siiski ainult ema poolt) ja sammungi saatjaga (kes mulle muide ratastooli pakkus) turvakontrolli poole.
Reis Inglismaale on alanud.

Üks arvamus “üksinda inglismaal. Osa 1.” kohta

Avalda arvamust