Üksinda inglismaal, osa 2.

Jõuaks kohale ka?

Turvavärav piiksub. Minmd otsitakse läbi. Pole eriti hullu, sest miskipärast juhtub seda minuga lennujaamades tihti, hoolimata, et mul miskit metallset küljes pole. Seejärel ootamist. Veidi veel. Lend kuulutatakse välja. “ReisijaD, kellel on saatja ning kes vajavad abi lennukisse sisenemisel palun jääda oma kohale, kuni teie juurde tullakse.” Huvitav, kas nad teevad kõigil easyjeti lendudel nii või oli see nüüd minu pärast. Või on siin abivajajaid veel. Kõlab final call lennule ja ma olen juba veidi mures, kui saatja tuleb. Jõuan lennukisse.Ülikiire briti aktsendist nõretava jutuga stiuard, kelle nimi on vist cris teeb kindlaks et kõik on korras ja lubab veidi hiljem naasta. Ma nüüd ei ole kindel kas ta oli Cris või mitte, sest iga teine britt, kes teenindussektoris töötab paistab Cris olevat, ma kohtasin selle nädala jooksul vähemalt kolme. Lennuk ruleerib ja kõlaritest kostab turvainstruktsiooni Airbusi lennukite kohta. Miskipärast meenub mulle vähemalt 8 Air Crash Investigationi episoodi kus lennuõnnetuses osales airbus. Põranda alt kostab heli, mis kõlab nagu mehaaniline koera haukumine. See mind eriti ei julgusta. Hetk hiljem naasnud Cris selgitab, et tegemist on hüdraulikaga. Nojah, mis siis ikka, tõuseme õhku, panen klapid pähe ja loen raamatut. Selles suhtes ei juhtu lennukis enam midagi märkimisväärset.

*

Lennuk on tühi. Naaseb Cris. “Nii, nüüd vaatame kuhu me sinu paneme,” ütleb ta ja juhatab mind lennuki esiossa. Saatjat veel pole. Võtan istet, saadetuna noorte stiuardesside “mind the locker” (Jälgi seda pagasikappi) hüüetest. Ek siis seal istme kohal oli üks ja nad olid üsna kindlad et ma löön end sinna kohe ära. Hetk hiljem lõingi. Mõni minut hiljem saabub saatja Carl, kes lubab mind lahkesti saata rongijaama, kuhu ma ideaalis jõudma peaks. Mööda lõputuna tunduvaid Gatwicki lennujaama koridore sammudes räägib ta, et on välja arvutanud, et marsib siin niiviisi päevas seitse miili maha. pole paha tulemus, arvestades lennujaama suurust. Trügime inimeste vahelt läbi, et jõuda pagasimöödeni. “Huvitav,” räägib Carl, “kui ma ratastooli lükkan ei tule inimesed eest ära vaid jäävad veidralt vahtima.” (Vahemärkusena – tol hetkel ei lükka ta minuteada ratastooli.) Saan teada, et lennujaamast vabal ajal töötab ta kiirabiauto juhina, kus tekib sama probleem. Inimesed jäävad lihtsalt vahtima ja ei taipa end õigel ajal kõrvale koristada.
Näitan Carlile telefonist oma kohvri pilti. Minut hiljem sammume me juba lennujaama rongijaama poole (mitte see õige muide) et sõita teise terminali. Olen veidi segaduses, pole ma ju iialgi nii suures lennujaamas viibinud, et ühest terminalist teise jõudmiseks pead rongi püüdma. Astun rongi ja kraban käepidemest kinni. Sõit ei kesta kaua, umbes minut või kaks. Jõuame Gatwicki rongijaama, kus Carl annab mind üle rongijaama saatjale. Liigume platformile. Ootame, siis kuulen saatja raadiosaatjast, et 18:20 gatwick express on tühistatud ja järgmine läheb 15 minuti pärast. Nohjah, seisame veidi veel, kuni rong ette sõidab. Mind saadetakse rongi ja teatatakse, et Victoria jaamas on saatja juba vastas.

*

“Calling Andre Louis, repeat, calling Andre Louis,” (Kutsun Andre Louist, kordan, kutsun Andre Louist,” kordan võimalikult vaikselt raadiosaatjasse ja üritan teha nägu et selline käitumine hiirvaikses rongis on täiesti normaalne ja kõik peaksid tegelikult nii tegema. Nimelt leppisime Andrega kokku, et ta tuleb mulle rongijaama vastu ja selleks, et me üksteist üles leiaksime kasutame raadiosaatjaid. Gps väidab, et rongijaamani on veel 2 kilomeetrit, aga proovida ju võib. Ometigi ei kuule ma raadiosaatjast midagi märkimisväärset enne, kui olen rongist maha astunud. Minu ümber koguneb väike grupp inimesi, kes kõik läbisegi üritavad aru saada kuhu ma minna tahan, samal ajal kui mina üritan korraga raadiosaatjas oleva Andrega suhelda ja neile selgitada, et mu ainus soov on olla nähtaval ja jääda siia platformile. Ühesõnaga paras segadus. Keegi juhatab mind mingi posti juurde.
Info raadiosaatjasse räägitud jään ootama. “Here you are,”(seal sa oled,) kõlab kellegi hääl. “Hello,” hõikan üsna valjusti. Kuna reaktsiooni ei järgne saan aru, et vist ei räägitud minuga. 20 sekundit hiljem siiski räägitakse, kuna kohale jõudsid Andre ja tema Saatja Moses. Liigume taksode poole, saadetuna – nagu mulle tundub – vähemalt viiest murelikust inimesest, kes tahavad ikka teada kuhu me lähme.

*

Taksosõit kulgeb sündmustevaeselt. Jõuame Andre koju. Vist läks õnneks, mõtlen, kui õhtul pikali viskan. Ei suuda ise ka veel uskuda, et kohale olen jõudnud. Ja ilmselt see ei lase mul ka kohe uinuda. Märkimisväärsed tegurid on muidugi ka kõrva ääres huugav arvuti ja umbes 30 kraadi sooja aga pole hullu, elab üle.

Avalda arvamust