Üksinda Inglismaal, 3.

Esimene päev.

Ärkan hommikul selle peale, et telefon äratab. Väga … hmm … harilik viis ärkamiseks. Ees ootab 2 tunnine rongireis Birminghami, kus SightVillage aset peaks leidma. Pakin seljakotti riideid ja veidi tehnikat, ei viitsi suurt kohvrit kaasa vedama hakata. Tellime pool kaheksa takso, et kaheksaks taksos ja umbes poole üheksaks rongijaamas olla. Rong ei lähe enne veerand kümmet, kuid iial ei või teada. Meie ettenägelikkus on tasutud,sest kell 8:03 taksot veel ei ole. Helistame. Kohe pidavat tulema. See kohe on umbes 10 minutit hiljem. Taksojuht räägib hiljem, et tema olevat töö saanud 8:05. Nojah, mis siis ikka. Jõuame Eustoni rongijaama.
tirrr tirrr, tirrr tirrr, tirrr tirrr, üritab telefon seinal kellegagi hiiglaslikus rongijaamas ühendust võtta. Neil on seinal telefon, millega teoorias peaks saama endale saatja kutsuda. Nagu selgub, siis praktikas see eriti ei toimi. Taksojuht saadab meid sissepääsuni ja siis lahkub. Kõmbime – kaks täiesti pimedat – mööda rongijaama ringi. Leiame lifti. Läheme sisse ja vaatame kuhu see sõidab. Avastame alt korruselt mingi eskalaatori. Okei, katsetame, palju GPS ist siin sees kasu on. Selle väitel on assistance office ehk assisteerimise kontor vms 11 meetri kaugusel. Ootame ja vaatame, kuni kusagilt ilmub välja keegi reisija, kes lahkelt meile abi pakub. Liigume rongis, reisija+Andre+mina läbi rongijaama nii, et inimesed ja asjad kahte lehte laiali lendavad, kuna minu seljakott ja arvutikott takerduvad kõige ja kõigi taha. Jõuame lõpuks õige laua juurde. Seal istub üks närviline tegelane, nina ees 4 helisevat telefoni, laua ees vähemalt sama palju kliente. Pole ime, et telefonile keegi ei vastanud. Lõpuks pöördub tähelepanu meile ja me nõuame saatjat, kes meid õigele rongile juhataks.
Muide, meie seiklustest rongijaamas ka üks salvestus

*

Saatja jõuab ning me istume sellesse inimeste vedamiseks mõeldud elektrikärusse, mida lennujaamades märgata võib. Kimame läbi rongijaama õige platformi suunas, ning vaata aga vaata, jõuamegi kohale. Istume konditsioneeritud õhuga esimeses klassis maha ja lööme läpakad lauale. Andre annab oma telefonist hotspotiga mulle internetti. (muide, täiesti asjassepuutumatu jutt, aga ma tahaks näha seda venda, kes samsungite või siis üldse androidi tõlke tegi. Hotspoti eestikeelne tõlge on nimelt Kuum koht. Tule jumal appi. Aga reisi juurde tagasi.)
Rongisaatja plädiseb mikrofoni erinevatest peatustest kus eil on võimalik väljuda ja kus teistel on võimalik peale tulla. “Me teame seda kõike, räägi meile söögist,” pomiseb Andre. Arvestasime, et normaalses esimeses klassis pakutakse ka süüa, mistõttu hommikust me Londonis ei söönud. Harry potteri stiilis söögikäru ei paista aga kusagilt. Lisaks kõigele kaob ka mobiililevi, nii et isegi netti enam pole. Jõuame 2 tunni pärast näljastena Birminghami.

*

“Oii, kas te lähete ka SightVillagele,” tervitab meid platformil üks naisterahvas, kellel juba üks pime käevangus on. Tuleb välja, et nemad lähevad ka. Mis seal ikka, raha säästmiseks võtame ühise takso. Kohtume rongijaama ees minu ja Andre veel ühe online sõbraga Robiga, kes samuti meiega taksosse jõuab. Pärast suurt majandamist rahaga saame taksojuhile tasutud ja halli sisse. Läbime mingi registreerimisprotseduuri ja meie juurde astuvad kaks neidu, kes on üritusel meie saatjad. Väga tore. Kõigepealt leiame laua, kus veidi süüa ja tehnika püsti panna. Meil on mõte enda ürituse külastus otseülekandena internetti saata. Traamin kotist lagedale iPadi, hunniku juhtmeid, kaks paari kõrvaklappe, mikreid jms. Lõpuks hakkab iPadis tarkvara veel tõrkuma. Lisaks üks nõrk ühendus, mis pidevalt lahti kipub tulema, nii et live on suhteliselt hakkiv nagu meie messikülastuski, kuna iga pisukese aja tagant peame istuma maha ja asja uuesti püsti panema. Liigutame striimi iPadist iPhonesse ja nüüd on asi veidi parem, striim ei katke ja on ilus ja puhas.

*

Siirdume laua juurde, kus tutvustatakse pimedatele mõeldud jalgratast Ultrabike. Ratta lenkstangi sisse on ehitatud sensorid, mis annavad vibratsiooni teel märku sellest, mis ja kas midagi sõitjal ees on. Väidetavalt sõitis kinni seotud silmadega nägija selle rattaga ilma kedagi alla ajamata. Hoolimata ohtratest palvetest meid siiski ratta selga ei lasta.
Käime veel mitme erineva väljapaneku juures, kuni jõuame Barclaysi panga väljapaneku juurde. Miks nemad siin on. Tuleb välja et 90% nende pangaautomaatidest on varustatud rääkiva liidesega. Väga viis. Tekib küsimus, miks neid Eestis nii palju ei ole? Saan süsteemi omal käel järgi proovida, ja mõni hetk hiljem libisebki automaadist välja 20 naelane rahatäht, kahjuks küll siiski monopoly raha, nii et kasutama ma seda ei tõtta. Meil õnnestub veel näha prantslaste mp3 mängijast raadiot ning mõningaid humanware tooteid, mis on üli ägedad (näiteks 12 märgiline braille kuvar) aga kahjuks liialt kallid.
Kell on juba neli, niisiis sirdume taksoga Paragon hotelli. Sõbralik hotellitöötaja saadab meid tuppa, kirjeldades tuba, kus mis on jne. Järgneb paar tunnikest puhkehetke, mille järel siirdume mina, Andre, Rob ja tema sõber James õhtust sööma ühte lähedal asuvasse hiina restorani. Tellin kõige räigema tugevusega lambalihakarrit. Lõhn on isuäratav, maitse veel parem, kuni… Silmist purskub pisaraid ja muidu läheb ta ka veidi nutuseks. Kummutan toidu vahele kannude viisi vett, mis eriti küll ei aita, aga kokkuvõtlikult on toit ülimaitsev. Meie järgmine küsimus pärast arve tasumist on see, et kuhu edasi baari, ehk siis jooma saaks minna. Restoranipidaja jätab restorani hetkeks abilise hoolde ning juhatab meid lähedal asuvasse baari, kus meid teenindadb ülitähelepanelik Baarman Paul. Ta naaseb meie laua juurde umbes 10 minutiliste vahedega, kontrollides, kas meil on midagi vaja. Iga kord meil o ning nii tõuseb tuju üsna kõrgeks. Laulame 4 häälselt Gangnam stylei ja …

Kell pool üks öösel otsustame, et tahame kuhugi “edasi” minna. Selgub, et ainus avatud koht linnas on sama hiina restoran, kust oma seiklusi alustasime, niisiis saadab baarman meid sinna tagasi. Väike hilisöine eine, ning juba sõidutabki takso meid tagasi hotelli.
“Kas te teate, et kell on pool 2 öösel,” küsib hotellitöötaja meilt imestunult, kui valgete keppide klõbinal uksest sisse vajume. “Teame küll,” teatan, ja soovin võtit lehvitades teada mis meie toa number on.
Pärast pisukest ekslemist koridorides jõuame me õige toani.

2 arvamust “Üksinda Inglismaal, 3.” kohta

  1. Terava toidu puhul aitab riis kõige paremini, piim on ka hea, vesi võib asja veel hullemakski teha.

  2. Põnev on lugeda. 🙂 Nagu kuulnud olen, läheb varsti veel põnevamaks.
    Barclay pank sai inglismaal ligipääsetavuspreemia. Aga Eestis, nii kaua, kuni praeguseidki rääkivaid automaate peetakse ebavajalikeks, siis miks juurde teha. Mõtlen valdav osa pimedaid arvab, et neid pole vaja. Raha saab automaadist pimesi kätte, ilgelt lahe on, või asi aetakse internetipangas ära.
    Minu Sonys on Wifi hotspoti nimi teisaldatav Wifi pääsupunkt. Ka android, v4.1.
    Kui tahta aga lühemat ja algsele lähedasemat tõlget, siis oleks Wifi hotspot … …. Ma ei teagi. Huvitav, kuidas nad inglise keeles sellise sõna said? Mobla läks kuumaks, selle järgi, või et jagati väärt – kuuma kraami.
    EKI sõnastik pakub järgmisi vasteid:
    hot spot • valupunkt, kriisikolle, kuum koht (populaarne)
    hoti kohta ütleb see aga
    hot • kuum, tuline, vürtsine, keevaline, äge, värske
    spot oli lihtsalt laik.
    värske wifi laik, värske wifi koht, uus wifi koht, ajutine wifi koht. Võib-olla nii tuletada?

Avalda arvamust