Hiiumaal meeli proovile panemas.

Nagu kõik teavad, siis eelmisel nädalavahetusel leidsid hiiumaal, Kärdlas aset kohvikute päevad. Olime meiegi kohal, Nüüd teate.Seekord meeltekohvikuga.
Neljapäeva pärastlõunal pakin oma koduse helitehnika kotti ja kohvritesse ja vurame kärdla poole. Rohuküla sadamas jääme praamist 3 minutit maha, nii, et tmeil tuleb poolteist tundi veel oodata. Jõudnud lõpuks praamile, tuleb veel tund ja 15 oodata. Jälgin GPS ilt kannatamatult saare lähenemist.Sõidame gps i juhatusel õigesse kohta. Mina seletan muutkui juhile kuhu pöörata jne. Jõuame just kui kohale, aga paistab, et oleme ainukesed, hoolimata tõsiasjast, et enne meid peaks kohal olema umbes 20 30 inimest. Hunnik telefonikõnesid. Aadress klapib. Paneme tööle teise gps i, mis palub sada meetrit edasi sõita. Sada meetrit edasi on õige koht. Pean nüüd 3 päeva taluma täiesti alusetuid ja hinge muserdavaid süüdistusi, et minu gps valetas. Lähen nutan veidi.

*

Olles telgis väherdes 2,5 tundi maganud, tõusen hommmikul üles ja vean end majja, et miskit põske pista. Ühel hetkel teatatakse, et hiljemalt 10 minuti pärast sõidame kultuurimajja kohvikut üles panema. 50 minutit hiljem pole me veel liikuma hakanud, aga 52 minutit hiljem juba oleme.
Jõuame kohale. Mina ja paar teist katkise videokaardiga kuju istume maha. Kraamin läpaka kotist välja – paistab, et mul siin miskit teha ei tule, hoolimata sellest, et ma iga natukese aja tagant kellelegi käratan, et ma tahan aidata. Avastan ühest saalist lava ja sellelt klaveri. Asi tipneb ligi tunniajase kitarri ja klaveri jamiga.
Pugime lõunaks Pizat ja siirdume siis tagasi oma tegevuse(tuse) juurde. Viskan põrandale pikali ja lasen silma looja, kuna mitte midagi tarka mul teha ei ole. Vaikselt hakkab tekkima küsimus, et miks ma siia eile pidin tulema. Magan oma öist und umbes 2 tundi ja siis sirutan end põrandalt üles, et jätkata tegevusetuse nautimist. Umbes 4 tundi hiljem on kohvik püsti ja pime ning saame minna tagasi majutuspaika, kus jätkub laias laastus samasugune tukkumine, aint selle vahega, et nüüd teevad seda kõik. Üritan une peletamiseks kohvi juua. Paariks tunniks see õnnestubki, kuid kella ühe paiku kobin siiski telki magama.

*
Ärkan. Mingi räigelt kõva muusika ja muidu lällamine. “Haige seltskond, homme vaja ju 12 tundi straight tööd teha ja nemad joovad,” käib läbi pea. Kiikan telefoni. Kell on pool 4 öösel. Siis jagab mõistus ära, et möla ja muusika tuleb valest suunast. Nimelt aia tagant.
“T**a, Mis mõttes nagu,” ärkab mu telgikaaslane. Lärm on meeletu, ning magada ei saa. Viis minutit hiljem keeratakse siiski muusika maha, nüüd on võimalik ka purjus bussiseltskonna juttugi kuulda. Nimelt on aia taga peatunud hipibuss, täis purjus hiidlasi. Nad olid tulnud ära tooma oma sõpra, kes elas vastasmajas. Sõber, aga, ilmselgelt veel liiga ärgas, et koju minna, ronis bussist välja, tegi suitsu ja ronis bussi tagasi, et seal ilmselgelt liigsest alkoholist uimasena ära kustuda. “Sõidame ära, siin on mingi püha jüri laager,” laliseb üks ja üritab helide järgi otsustades bussi ronida, see aga tal ei õnnestu. 5 minutit hiljem tõstetakse ta vist veidi kainema seltskonna poolt bussi ja see vurab minema, et 20 minutit hiljem tagasi olla. Selle öö uni jääb jällegi 3 h kanti.

*

Hommik. Kell on 8. Kurask, pidi ju kell 7 ärkama. Ilmselt õnnestus mul siis äratus nii surnuks lüüa, et ma ise aru ei saanudki. Vean ennast kiiresti tuppa ja alustan tüüpilist hommikust tantsu.
Kell 9 leiab meid juba Kärdla kultuurimajast, kus tehakse veel viimaseid sättimisi ning mina panen helitehnikat üles, et mingit muusikalist atmosfääri luua.
Kell 11:30 algab kusagil kaugemal mingi jutt ja vahelduva eduga aplausid, paistab ametliku kohvikute päevade avamise moodi. Ja siis hakkab tulema. Tuleb ja tuleb ja tuleb ja tuleb ja jääbki tulema seda rahvast, kes meie telki voolab. Alustame jutuga. Seletame inimestele seda, kuidas pimedad arvutit ja nutitelefoni kasutavad, õpetame inimestele kuidas nad oma nime punktkirjas kirjutada saavad ning laseme neil arvata, mis moodi nad teatud situatsioonides pimedatega käituma peaksid. Üllatavalt paljud teatavad, et nad kõnniksid bussipeatuses pimedast lihtsalt mööda. Aus vastus vähemalt.
Kella kolmeks hakkab tunduma, et suust enam muud ei tulegi kui punktkirjateooriat, sest siiani on kõik aint oma nime tahtnud kirjutada ning läbi on käinud umbes 100 inimest. Õnneks lastakse korraks lõunale. Tagasi jõudes jätkub sama triangel. Kella kuue paiku kisub veidi hõredamaks nii et asun sündi taha ja mängin veidi. Asi tipneb ürituse lõpus pooletunnise jamiga süntesaatori ja kitaari vahel. Ja siis asjad kokku, mis võtab ka 3 tundi aega.
Ülejäänud öö möödub uneuimas ringi tuiates ja aega surnuks lüües, kuni kella nelja paiku saab siiber ja kobin telki magama.

Hommik möödub sarnases tohuvapohus asju kokku kraapides ja otsides, ja ongi see Hiiumaa seiklus seks korraks läbi.

Avalda arvamust