Üksinda Inglismaal, Osa 4.

Pohmell ja kõrvaklapid.

Hommik. Terav hiina toit tegi oma töö. Pean pea uksest välja pistma ja koristajalt peldikupaberit juurde küsima. Ma ei saa aru, miks nad panevad aint pool rulli tuppa, kus elab 2 inimest.Kella 11 paiku ronime trepist alla ja tellime takso, et sõita tagasi SightVillagele. Seekord lähme sinna vaid selleks, et osta ära ühed kõrvaklapid, mida eile nägime. Need on seda sorti klapid, mis kõrvale ega kõrva ei roni, vaid on kõrva ees. Heli edastatakse luu kaudu. Pluss on see, et sa kuuled ümbritsevaid helisid sama hästi, aga samas ka klappidest tulevat. Nii on hea näiteks gps i kuulates tänaval kõndida.

Pimedatekoolis.

Klapid käes, suundume Priestley Smithi pimedate kooli, kuhu meid on kutsutud rääkima sellest, mismoodi me muusikat teeme. Nii mina kui ka Andre tegeleme igapäevaselt muusikaga. Jõuame kohale. Taksojuht sõidab meie GPS i arvates valesti, seega tõstame kisa. Tema jälle väidab, et oleme õiges kohas. Tuleb välja, et olemegi, lihtsalt GPSI POI on valesse kohta sattunud. Liigume majja. Õues on 33 kraadi, aga seal vähemalt õhk liigub. majas sees ta ei liigu, aga on sama soe. Ronime trepist üles ja jõuame stuudiosse. Kohal on veel 3 muusikut peale meie. Lõpuks lastakse ka lapsed saali. Esitame andre ja ühe trummariga koos Stevie wondery isn’t she lovely. Salvestust saab kuulda siit

Mis sai edasi

Paar tundi Jämmimist ja siirdume ühe online tuttava Steve juurde, et rongini jäänud aega surnuks lüüa. Räägime juttu, sööme ja teeme muusikat ning siis tellime takso.
Seisame õues ja arutame, et kus takso võiks olla. Mingi auto seisab siin kõrval ja keegi tuli välja ka aga takso see vist pole. Arutame niiviisi paar minutit. “Ootate taksot?” küsib keegi. “Jah.” Tuleb välja, et taksojuht oli koguaeg seal. Ei tea miks ta ei taibanud reageerida, kui kuulis, et me arutame, et kus takso on. Sõidame rongijaama. Kuna õues on nii palav, siis osad raudteed on ära sulanud ja paljud rongireisid on edasi lükatud või tühistatud. Istume ja ootame, lootuses, et meie rong siiski tuleb. … Tuleb. Lähme rongi. Üritame oma vagunit leida, mis peaks ideeliselt olema esimene klass. “lähete sellest läbi, siis veel ühest ja olete kohal. See keskmine on tavaklass, seal õhukonditsioneeri ei ole. Ühesõnaga järgmine jahe vagun on teie,” ütleb üks vagunisaatja. Toimime nii ja jõuame oma istekohtadele. Rongireis võib alata. Pooleteise tunni pärast oleme juba Londonis ja siis võib rahulikult tukkuma jääda, see üks reisi osa on nüüd läbi.

Avalda arvamust