Üksinda inglismaal 5. Hävinenud lennureis.

Neljapäev

Neljapäev osutus viimaseks täispikaks päevaks, mil Inglismaal viibisin. Meil oli plaan minna RNIB-ssee (UK pimedateliit) või apple poodi, aga kuna õues oli temperatuur 34 kraadi, kõik sulas ja muidu oli ka veidi soe, siis otsustasime sel päeval mitte kuhugi liikuda.Veetsin pool päeva oma kõvaketast Andre serverist pärit muusika, telesarjade jms kraamiga täites. Teise poole päevast tegime veidraid salvestusi, nagu see siin või see

Äraminek. Õige reis alles algabb

Ärkan kell kuus. Pakin asju ning käin pesemas. Tellin takso kell 7, et kella 8ks oleks vaja. Kell 7:50 helistab taksojuht ja küsib korteri numbrit. Hetk hiljem on ta juba ukse taga, et asju välja tassida aidata.
Headaegad ja kõik muu ning rahulik kojusõit võib alata. Takso tagaistmel istudes arvutan, et 5 tunni pärast olen kodus. Ma ei oska tol hetkel aimatagi, et vaid arvutuseks see jääbki.
Kell on 5 minutit kaheksa läbi ja jõuame Victoria rongijaama. Taksojuht leiab mulle ühe töötaja, kes lubab mind rongile aidata. Seisan ja ootan. Saatjal ei paista kiire olevat, siis teatab ta mulle, et sa jõuad ilusti 8:30 rongi peale. Nojah, väga hea, olen üheksaks lennujaamas ja siis on veel 80 minutit lennu väljumiseni, täiesti piisav aeg.
8:30 olen rongis ja sõidan. Victoria jaama saatja lubas helistada Gatwicki rongijaama ja sinna saatja vastu tellida. Nii lähebki ja kui ma kell 9 rongist maha astun on mul saatja vastas. “Ma pean jõudma 10:20 easyjeti lennule. See läheb põhjaterminalist,” ütlen saatjale. Olgu siinkohal öeldud, et rongijaam asub Gatwicki lõunaterminalis, mistõttu on järgnev täiesti normaalne.
Kuna saatja ei saa mind teise terminali saata, läheks ta ju oma tööalast välja saadab ta mind piletikassa juurde, kus palun endale lennujaamast saatja järgi tellida. Kell on 9:05. Kordan veelkord üle, mis lennule ja mis kell mul vaja saada on.
Istun pingil juba 15 minutit. Olen üsna närvis, kuna lennuki väljumiseni on tund, ja saatjat pole veel kusagil näha. Räägin närvide rahustamiseks kõrvalistujaga juttu. Tuleb välja, et kanadast pärit naisterahvas on siin külas oma sõpradel. Palun teda, et ta läheks ja küsiks piletikassast, kui kaugel saatja on. Hetk hiljem naaseb ta koos mureliku kassatöötajaga. “Ma olen juba kolm korda lennujaama helistanud, aga keegi ei vasta,” räägib ta. Ütlen talle, et mul on tõesti vaja 15 minuti jooksul pagas ära anda ja 25 jooksul väravast läbi minna.
Kell on 9:35, kui saatja lõpuks tuleb. Pagasi äraandmiseks on aega 5 minutit ja väravasse jõudmiseks 15. “Ma kardan, et sa jääd maha,” ütleb ta suhteliselt ükskõikselt. Tormame läbi lennujaama väikse rongijaama poole, kus hetkel uksi sulgev rong peaks meid teise terminali viima. Tormame sulgevate uste vahelt läbi, nii et inimesed ja asjad kahte lehte laiali lendavad. Möödub 2 närvilist minutit rongis.
Kui me lõpuks 9:45 easyjeti checkini laua juurde jõuame, on see loomulikult suletud, ja seal olev töötaja teatab, et kuna ma olen lennukist maha jäänud, pean ma endale uue pileti ostma. Mismõttes pean. See nagu vähe ei olnud minu süü, et ma sellest kuradi lennust maha jäin. Olen hetkel piisavalt närvist, et mingit mõistlikku alternatiivi mulle pähe ei tule. Siirdume müügileti juurde. odavaim lahendus on läbi amsterdami eestisse lennata. “Palju see maksab,?” küsin. “475 naela,” vastab müüja. Soovin, et poleks seda kuulnud. (475 naela vastab umbes 550 le eurole.) Olen piisavalt närvis ja loll, niisiis maksan. “Kas lennujaam kavatseb ka kuidagi need kahjud mulle korvata,?” pärin oma saatjalt, kui turvaväravate poole liigume. “Kardan, et mitte, kuna keegi otseselt selles süüdi ju ei ole.”

*

Kuus tundi istumist. Rahunen veidi. Alles nüüd tuleb pähe, et oleksin võinud ju täie rauaga valetada ja öelda, et mul ei ole seda raha teie jama klaarida ja ehk oleksin ma siis praegu veidi õnnelikumas seisus lennukis või vähemalt kellegi teise kulul teisele lennule tõstetud. Istun ja loen raamatut. Loen ja tukun vaheldumisi.
Kell on 15:30. Amsterdami lend peaks väljuma 16:00. Kontrollin internetist – lend on 12 minutit edasi lükatud. Siiski, oleks väga vägev, kui ma sellest lennust ka maha jäääks.
Õnneks siiski mitte. Mõni minut hiljem saabub saatja, kes ausaltöeldes jätab oluliselt meeldivama mulje kui eelmine. Kurdan talle ka oma muret – meelega, lennujaama töötaja siiski, ehk on tal mõni idee. Kahjuks mitte. Niisiis suundun esimest korda British airwaysi pardale. Lennuk on täis jutlevaid inglasi ja mingit muud teelt, mida ma hetkel ei erista. Jään raamatu seltsis taas tukkuma. Lend ei kesta üle tunni, seega umbes nii palju hiljem jõuan Amsterdami lennujaama, kus istun elektrikärru ja kihutan jõle kiiresti läbi lennujaama. Paistab, et saatja on veendunud, et ma ei saa käia, seega võtab ta mu käest pardakaardi ja läheb ajab asjad ise korda. Ma ei viitsi temaga isegi enam vaielda. Läbin turvakontrolli ning mõni hetk hiljem olengi juba väravas ja siis Estonian airi pardal. Lennuk on hiirvaikne. Mitte keegi ei räägi sõnakestki. Imelik kontrast, kui oled nädal aega olnud seltskonnas, kus sa räägid pool oma tänast päevaplaani ära inimesele, kellega sa 30 sekundit liftis sõidad, ja satud nüüd äkki Eestlasi täis lennukisse, kus suurt midagi ei toimu.
Keset lennureisi saab isegi veidi süüa ja kell 23:30 maandun tallinnas. Oli ikka kuradi pikk ja kallis kojusõit, mõtlen, kui lennukist välja ronin. Olen küll 8 tundi graafikust maast, aga vähemalt kodus.

Järellugu

Ma kirjutasin Easyjetti, selgitades neile oma olukorda. Sealt tuli vastus, et kuna sa ise oled süüdi, sest meie käsime (tegelt on tingimustes kirjas soovitus) teil vähemalt 90 min enne väljumist kohal olla JA MITTE HILJEM KUI 40 minutit, siis sorry, aga me ei korva sulle midagi.
Nagu üleval kirjas, siis mina olin lennujaamas 80 minutit enne lennu väljumist. Huvitav, kas see 10 minutit siis loeb tõesti nii palju.

Siinkohal soovitus kõigile pimedatele, kes juhtuvad üksipäini reisile minema. Ärge, mitte mingil juhul, võtke easyjeti lendu. Oleks mina maksnud kohe 400 euri edasi tagasi piletite eest mõne korraliku lennufirmaga, oleks nad vähemalt üritanud minu probleemist aru saada ja mind teisele lennule tõsta vms, kuid lugupeetud lihtsameelsete lennukite seltskond (easyjet) otsustas, et neid ei huvita ja asi nii on.

Aga kokkuvõttes, oli äge reis ja vähemalt suutsin ma endale tõestada, et ma tõe poolest olen võimeline üksinda hakkama saama ka välisriigis. (muide, eestis see võib-olla nii lihtne ei olekski, Inglismaa ja Eesti ligipääsetavus on üsna erinev.)

Tore et lugesite ja kõik see muu muu jutt ka siia alla.
Tsau.

Üks arvamus “Üksinda inglismaal 5. Hävinenud lennureis.” kohta

Avalda arvamust