Mõttetud postitused? No milleks.

Täna tahan ma väljendada oma vastumeelsust sisutute postituste vastu. Üks asi on ilma pildikirjelduseta fotod, aga see on veidi keerulisem jutt. Teine asi on staatuseuuendused stiilis “Issand, kui paha!”, “Rõve!”, “See ajas mind nii närvi!”, “Miks elu on nii ebaõiglane!”… Ühesõnaga postitused, mis mitte midagi ei ütle. Mis on selliste asjade mõte? Mida mõtleb inimene, kes seda facebooki või twitterisse kirjutab?Minu teooria on, et äkki üritab inimene sellele tähelepanu juhtida. Mul läks jube halvasti, aga ma ei taha sellest otse rääkida. Üritatakse tekitada inimestes uudishimu, et mis tal siis juhtus. Või on see hoopis tingitud sellest, et ei ole kellegagi rääkida, mõeldakse endale välja pseudoprobleem, lüüakse see siis facebooki ja loodetakse, et inimestel hakkab sinust kahju, mis tingib selle, et “Ooh, mis sinuga siis juhtus, ninnunännu blabla.” Teooria tuleb omast mõttekäigust, tunnistan ausalt, olen ise ka vahel tahtnud nii teha, siis segab kaine mõistus vahele ja ütleb, et kui sa sellest tegelikult rääkida ei taha, siis ära ka postita, kui halvasti sul läheb.
See jutt siin ei ole seotud ainult emotsioonidega. Kasutan twitterit iga päev, ja seal on mõni inimene, kes loeb raamatut / vaatab sarja ja samal ajal kommenteerib seda twitteris. Probleem tekib aga siis, kui ma ei keri timelinet tagasi 2 3 tundi, et vaadata, mis raamatut ta loeb. Pikemal jälgimisel võib-olla saakski ehk teada, aga pidevad: “Oh my god! That went bad,” stiilis postitused hakkavad lõpuks häirima ja tingivad inimese ajutise väljaviskamise listist või jälgimise lõpetamise.
Järgmine teema on igasugused “Tere hommikust, õhtust,” stiilis postitused. Neid olen ma kohanud nii Facebookis kui ka Twitteris. Mõni inimene kirjutab igal hommikul sotsiaalmeediasse hõiske: “Tere hommikust!,” ja muud ei midagi. Jah, on väga tore ja armas, et oma sõpru nii tervitatakse, aga isikupärastamise mõttes võiks ju sinna midagi juurde kirjutada. “Tere hommikust! Pannkoogitegu on alanud ja kohvi keeb. akna taga on sombune sügishommik, kuid elu on siiski täitsa muhe anomaalia.,” on ju palju inspireerivam ja rõõmsameelsem kui tavaline tere hommikust. Lisaks võib eeltoodud näide kaasa tuua ka kommentaare, mida tüüpilisele hommikupostitusele on väga raske tekitada, loomulik vastus “Tere hommikust,” ongi kõik, mida sinna kirjutada võiks.

Räägin siis ka paari sõnaga pildikirjelduste puudumisest. Ma oleks kõrvadeni mees ja super õnnelik, kui mõni nägija peaks väheseks vaevaks lisada pildikirjeldus mõnele oma fotole. Ma ei mõtle siin kohal nüüd kõigile 4573le pildile mis sul facebookis on, aga mõni võiks ju olla. Sellega näitad sa isegi, et see pilt on sinu jaoks oluline, väärt postitamist ja soovid, et kõik sellest osa saaksid. Kahjuks ei tee seda sugugi kõik. Ega ma seda nõuagi, aga näiteks puuetega inimeste festival
Puude taga on inimene ei kirjutanud oma piltidele mingeid pildikirjeldusi, hoolimata sellest, et ma korduvalt sellele kommentaarides tähelepanu juhtisin. Minu arvamus siinkohal on, et kui on tegemist ürituse/organisatsiooniga kõigile puuetega inimestele, võiks siis ka arvestada kõigi, ka nägemispuudega inimestega. See loob kuvandi sellest, kuidas asjad tegelikult peaks olema.

Avalda arvamust