Paroodia – Mees kes teadis ussisõnu

Kirjanduse kursuse arvustuse raames kirjutatud paroodia.

Pärast meeletut põgenemist Ülgase ja tema mendikarja eest leidsime Hiiega maantee äärest ühe korraliku subaru, võtmed ees. Panime kohe ilge lauluga sealt minema, nägin vaid tagapeeglist ülgast, kes vihaga oma mersu võssa keeras. Mõni tund põgenemist ja jõudsime äkitselt metsa sees olevale lagendikule, mille keskel kõrgus suur ja uhke garaaž. Lootsime, et saame seal öö veeta, kuid vaevalt olime uksest sisse saanud, kui mingi vanamees mul raudkangiga nina all oli ja käskis mul oma onu nime öelda. Kui ta kuulis Vootele nime, väitis ta, et oli kohe aru saanud, et ma olevat ta sugulane. Tuli välja, et tegemist on minu ammu hukkunuks peetud vanaisaga, kes viimased 20 aastat on pesitsenud siin garaažis ja endale autot ehitanud, et siis ühel päeval tulla ja kõigile rullnokkadele kätte maksta.*

Järgmisel hommikul äratas vanaisa meid valju autosignaaliga, nii et me mõlemad Hiiega ärkvele võpatasime ja püsti kargasime. Vanaisa lebotas meie kõrval, päikese valguses veelgi õlisem ja räpasem kui eile õhtul oli paistnud. “Hommik. Tulge nüüd sööma.”
” ütles ta. “Ma panin teile valmis paar isetehtud burgerit, ülejäänud võtate Saaremaa rallile kaasa,
Vanataat elas kahtlasevõitu telgis. Selle suurus ja väliselt väljapaistev vastupidavus olid küll muljetavaldavad, kuid me Hiiega ei suutnud aru saada, kuidas keegi võib kakskümmend aastat elada telgis, mis on paigutatud garaaži keskele. Küsisin vanaisalt, kuidas ta sellega hakkama saab, kuid tema vaid turtsatas selle peale ja teatas, et üks korralik rullnokk saab ju kõigega hakkama. Ja kui siia peaks tulema mõni bemm, nii paksult rullnokki täis, et ta kohe ei jõua neile kõigile selgeks teha, et see on tema garaaž, on telgivai väga hea vahend nende laiali peksmiseks.
Kogunesime vanaisa mikrolaine ahju ümber. Vanaisa näitas meile automakke, mille ta oli garaaži tungivate rullnokkade käest ära rebinud, enne kui nad minema kihutas. Panin ühele korraliku Caatri tümaka mängima. Ootasin küll, et helil on plekine kõla ja bassi ei tule, aga sound oli täiesti korralik, nii et panin ka teise plaadi hakkama. Vanaisa väitel oli ta aastate jooksul neid makke korralikult tuuninud ka. Üks makk aga oli nii jõleda heliga, et ma arusaamatuses vanaisa otsa vaadates vist üsnagi rumal pidin välja nägema. “Ah, see,” hakkas ätt seletama, “see kuulus ühele kurdile rullnokale. Muidu tundus normaalne vend olevat aga ta ei kuulnud vist mitte midagi,” väitis ta. “Teil autos vist selliseid pole?,” küsis ta. “Ei,” vastasime meie. “No võtke siis neid endaga kaasa, jagate teistele ka. Ega mul neid ju palju vaja lähe, ühest mulle küll, aga mulle meeldib muusikat kuulata ja vahel öösiti on hea mitmest makist korraga tümmi lasta.” “Ma ei teagi, kas ma tohin koju minna,” ütles Hiie, “nad ju tahtsid meie autolt kõik kleepsud ära võtta.” “Pange neile üks korralik sähmakas heitgaase, küll nad maha rahunevad,” käratas vanaisa. “Aga minge siis kiiresti, ma ei jõua ära oodata, kui te saaremaalt, mehaanik Möigaselt mulle korralikku kütust saate.”
Ja juba olimegi autos ja ma üritasin leida õiget teeotsa Virtsu sadama poole. Tore oli vanaisa elus esimest korda kohata. Lahe vana on.

Originaaltekst pärineb Andrus Kivirähki raamatust “Mees, kes teadis ussisõnu”

Avalda arvamust