Kuidas mulle Estonian Airi pardal süüa ei tahetud anda.

Veidi lühem postitus, seik samast hävinenud lennureisist millest siin mõni kuu tagasi kirjutatud sai.Niisiis, kui ma olin British Airwaysiga õnnelikult amsterdami jõudnud, seal hullumeelse kiirusega elektrikärus mööda lennujaama kihutanud ja lõpuks Estonian Airi pardal maha potsatanud, oli koduni jäänud veel kõigest mõni tund. Asusin rahunenult raamatut lugema. Arvasin, et üllatused on seks korraks läbi, aga kus sa sellega.

*

“Soovite te midagi juua?,” toob stiuardessi hääl mind raamatust välja. Tellin apelsinimahla. Ja siis tuleb. “Süüa ma teile ei too, eks,” “Mis mõttes, miks ei too?,” uurin vastu. Kell on kusagil 22 kandis ja viimane söömaaeg oli kella 11 aeg hommikul, mis sisaldas üht võileiba ja veidi apelsinimahla. Olen pehmelt öeldes näljane, ja väsinud kõigest sellest tramburaist, ebakompententsete lennujaama saatjate ja idiootidest lennufirma töötajatega. Nüüd siis ei taheta mulle veel süüa ka anda. “Kas te siis saate süüa ka,” on stiuardess imestunud. Ohkan mõttes sügavalt. Kas nad mingi koolituse puuetega inimeste teenindamise koha pealt üldse on läbinud, või räägitigi neile seal sellist juttu, et pime ei saa mitte kui millegagi hakkama. Huvitav, kuidas ma siis siia lennukisse jõudsin? “Loomulikult,” vastan talle.
Hetk hiljem saan süüa ja oma apelsinimahla, kusjuures nüüd selgitatakse mulle kus mis on… ühesõnaga nii nagu peab.
Selline väike epiloog reisist Inglismaale.

Avalda arvamust