Kahe sõnaga jüripäevast

Suvi läks, tuli sügis. Pärast seda pikk ja pime talv. Siis hiilis aeglaselt südameisse kevad. Loomulikult tuli seda vastu võtta kõva kolmepäevase laagriga. Eesti skaudid kogunevad Jüripäeva laagrisse Valgas
kuulutasid uudiste pealkirjad. Nii ka oli.
Kuna meie (Metsaliste) juht Laura pidi haiguse tõttu koju puhkama jääma ja meid Balti jaamast laagrisse saatma, siis tuli minul ohjad enda kätte võtta. Niisiis istusime me reedel, 25 aprillil muhedalt bussi, tähtsad näod ees, peas vaid üks küsimus: “Mis nüüd saab?”Sai see, et buss võttis kohalt. Kohe mitu korda võttis, sest ikka ja jälle oli keegi õues, kes mitte kuidagi ei tohtinud maha jääda. Lõpuks olime me teel valka. Pikk, nii pikk oli see tee, lausa 3 ja pool tundi.
Siis kui esiaknast hakkasid paistma esimesed märgid, et taasjõudmine tsivilisatsiooni rüppe ei ole enam kaugel, hakkasid Metsalised oma kurkusid puhtaks köhatama. Jaa, ega see kõige lärmakama skaudisalga tiitel niisama kätte ei tule. Bussist välja ja metsaliste täiesti ametlik Hümn kõlas taevani. (Vähemalt.)

Päikene paistab ja loodus lokkab
Kätte on jõudnud suvi!

Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab
Kätte jõudnud suvi.

Ja nii kolm päeva järjest, kuni taaskord Balti jaama bussiparklani välja, kus üks kohalik valvejoodik agiteeris meid oma kooriga ühinema.
Igatahes, jõudnud edukalt registreerimislauani ja sealt isegi mööda suundusime lõputuina näivaist treppidest üles. Positiivne oli see, et meid oli paigutatud eraldi korrusele. Viimasele korrusele. Nii et sport ja vaikus käisid nagu käsikäes. Üleriided seljast, magamisasemed kindlaks määratud, kippadi kappadi trepist alla õhtusöögile, sest aega oli jäänud veel vaid pool tundi. Kiiresti söödud (muide, Valga põhikoolis on jube head toidud, minge proovige) avastame, et riided on üleval. Kippadi kappadi trepist üles. Riided.. Kippadi kappadi… Jalanõud ju ka. Kippadi kappadi, … kippadi kappadi trepist alla tagasi. No ühesõnaga rongkäiku ja avamisele me ikkagi jõudsime. Loomulikult lärmiga, kuis siis muidu.
Enne laagrit oli salkadele kätte jagatud kõva käsk luua valgusetendus. Meie siis murdsime oma päid ja murdsime välja, et teeme siis oma moodi valgust. Ei tea küll millist.
“Ja nüüd siis vaieldamatult kõige lärmakam üksus,” kuulutas Liina lavalt.
Pääikenee paaistaab jaa….

*

Hommik. Kell on 8:01 ja inimesed ajavad ennast haigutades püsti.
Kell on 8:18 ja nad ikka ajavad end püsti
kell 9:00 oleme juba all, hommikusöögi järjekorras. Aeg hingab kuklasse – kuidagi on meil jälle ainult pool tundi aega.
Kell 9:30 leiab taevas sirav päike meid juba kooli esiselt platsilt, kus me agaralt matkapunktidega kaarti uurime. Läheb lahti igaaastane matk, kus igas tegevuspunktis saab teha midagi ägedat. Hakkame siis mööda rada minema. Lähme ja lähme ja lähme ning siis pöörame tagasi, sest kaart oli valepidi ees. No läksime siis tagasi. Pöörasime vahepeal vasakule ka. Läksime ja läksime ja pöörasime jälle tagasi, sest keegi oli kaarti valesti lugenud. Seda kõike muidugi lauluga, kes siis nii kenal suvepäeval vait raatsib olla.
Kui me siis kunagi esimesse punkti jõudsime, oli sealseks ülesandeks ilma abivahenditeta ära mõõta rongi pikkus. Tuli 3 erinevat pikkust, mille välja arvutatud keskmiseks saime umbes 25. Tuli välja, et kuna rongi pikkus on 22 meetrit ja eksimispiir oli 5 meetrit, teenisime me aktiivse tegutsemise tagajärjel 6 punkti. Edasi marssides pidime me endast tegema hulganisti pilte erinevate vahvate objektide ees/sees/taga/all, lahendama salakirju, saama vesi kahvli abil kausist välja, (see lõppes küll kausi ümberlükkamisega), hoidma tasakaalu lindil, jõudes samal ajal kõndida ühest puust teiseni ja palju palju mmuud ägedat. JA pidevalt konstanteeriti ka fakti, et päikene endiselt paistab ja loodus rõõmsalt lokkab.
Kui kell oli saanud 15:27, otsustati siiski ära käia ka Läti piiri ääres. Teel sinna sai poolkogemata läbitud ka mõni tegevuspunkt, mida saatis Ketlyni, Marilini ja Merilyni aina korduv repertuaar päikestest, roosadest ükssarvikutest ja hüplevatest pimedatest.
Kui me veidi väsinute, kuid üliõnnelike ja päikesest põlenuina koolimajja tagasi jõudsime, kukkus kogu Metsaliste salk just kui üks mees veidikeseks ajaks pikali. Eks ikka selleks, et tunni pärast tõusta ja särada õhtusöögijärjekorras, kus sai lauldud veidi ilmast, suvest, loodusest ja lõokestest (ornitoloogiliselt väga haritud seltskond), heast tujust, söögist ja üldse kõigest mõnusast mis pähe tuli.
Pärast imemaitsvat õhtusööki istusime muhedalt maha saali ning asusime nautima Improteatri pakutavat programmi. Palju nalja, naeru ja käteplaginat. Ja metsaliste koosseisust suundus lavale Merilyn (aka Pets), sest algas mälumäng. Kõva kisa ja kaasaelamise saatel viisid võidu koju küll teised, aga ega meie päev sellest mustemaks ei muutunud. Kõpsti tuppa, sest nii mõnelgi kippus silm juba saalis mürinal kokku vajuma ja juba see seltskond vaikselt magamiskotis norises. Ainult mina veel trampisin mööda maja ringi, et teada saada mis homme üldse saama hakkab.

*

Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja mõtlesin, et miks pagan mu äratus ei ole helisenud, sain aru, et telefoni aku tääitsa tühi. Paraku oli see ka ainuke kell mis läheduses oli. Kõik teised veel magasid, niisiis lebasin veidi ja nuputasin, et kas see aeg nüüd on 5:30 või 9:30. Et kas jube vara või jube hilja. Hetk hiljem kellegi teise telefonis tirisenud äratus kinnitas, et ma ei olnud siiski ainus, kes äratuse helisema pani.
Hommikusöök, asjade pakkimine ja ilmaennustuse: “Päikene paistab ja loodus lokkab,” saatel saabusime me õue, kus vaikselt vormus juba paraadi rongkäik, mis 15 minutit hiljem liikvele läks, ja hüüdudest ning orkestrist saadetuna lõpuks kiriku ette jõudis, kus toimus tseremoonia, tunnustamine, tänamine, hõikumine, laulmine ja loomulikult rõõmustamine. Seejärel padavai kooli tagasi, kotid näppu ja kolmetunnine bussisõit võis alata. Ja 3 tundi hiljem see lõppeski. Otse loomulikult laulmise saatel, mille peale ärkas juba eelpool mainitud Balti jaama valvejoodik ja teatas, et: “Siin on nüüd küll kellelgi ilus hääl.”
Ilus või mitte, ära on see hääl praeguseks läinud. Laager oli superäge ja me asusime juba aktiivselt järgmist ootama. Ikka lauldes.

Avalda arvamust