Ülikoolist ja natuke muust kah

Njaaa. Nüüd peaks just kui millestki kirjutama ka, on ju antud lubadus nii kaua kui jaksu on iga 10 päeva tagant üks kõva postitus maha panna.
Tegelt räägiks natukene mõtetest ja tunnetest selles osas, mis järgmise 2 kuu jooksul toimuma hakkab.Esiteks saab see 12 aastat kestnud piin ja orjus ükskord läbi. Ehk siis gümnaasiumi lõpetamine juuni lõpu poole tõotab tulla igati pingeid vabastav ja hea. (vihjeks neile, kes end aktusele / muidu lõpetamisüritusele sisse nihverdavad: Et lilli pole mõtet tuua. Selle roosasinisepunasekollaserohelise kirju pudruga pole mitte midagi praktilist peale hakata. 🙂 ) Kuid kas see on ikka kõiki pingeid maandav sündmus? Kahtlen. Kohe sajab ju otsa TLÜ ja sissesaamine. Kusjuures ma ei ole ikka veel 100% kindel kas mu valik ajakirjandust õppima minna on õige. Ilmselt tuleb siin usaldada aega ja loota parimat.

Tegelikult on see teema, nagu ilmselt paljusid teisigi abituriente mind kummitanud juba vähemalt aasta. Kõigepealt oli siht välismaale. Leidsin kolledži, kus õpetati helirežiid, meediat ning ajakirjandust. Veelgi parem, see oli spetsiaalselt pimedatele ning vaegnägijatele suunatud õppeasutus, nii et minu plaanid said hoogu aina juurde, kuniks selgus tõsiasi, et aastamaks nimetet paigas on ligi 48000 eurot. UK siseselt annavad omavalitsused õpilastele stipendiume, kuid väljamaalt saabunud tudeng peaks ise hakkama saama. Siis hakkas uklas närima häiriv mõte, et kas see kõik on ikka seda väärt? Ei, ilmselt mitte, jõudsin pärast mõnepäevast mõttetööd järeldusele. Leida sponsoreid, koguda raha, 48000 aastas on ikkagi räige summa. Lisaks sai otsustavaks faktiks ka tõsiasi, et kui 12 aastat on tavakoolis õpitud, miks siis nüüd peaks erikooli kasuks otsustama.
Seega välismaa mõte läks ajutiselt paremaid aegu ootama. Järgmiseks variandiks sai Tallinna ülikooli kommunikatsiooni instituut, endiselt ajakirjanduse eriala. Helirežiiga on eestis veidi keerulised lood, kinnisilmi on seda siin üsnagi keeruline õppida, ma kardan, et sattudes mõne Maci ette teatatakse mulle, et kliki siia ja samas pole mul hetkel finantsi et Pro toolsi katsetamiseks osta. Selles valdkonnas jääb siis üle iseõppimine, mis iseenesest pole ka paha. Nii saigi siis TLÜ poole töördutud, et arutada veidi võimalusi, kuidas ajakirjanduse õppimine tolles asutuses aset võiks leida. Ja seda loomulikult pilkases pimeduses.
Asi jõudis sinnamaale, et käisin vestlusel, arutasime variante ja võimalusi. Üldpilt paistis positiivne, aga jah. Kogu see muu logistiline majandamine, alates ühest kohast teise liikumisest kuni lõpetades sotsiaalse elu arenemise alustamisega võtab endiselt aegajalt peod higiseks ja viskab pea pulki täis.
Miks just ajakirjandus? Pisikesest lapsest peale oli minu lemmikuks raadio. Ei, ma ei istunud päevi raadio ees, õppinud pähe uuemaid hitte 90ndate lõpust või jätnud meelde kõigi helistajate nimesid, vaid ma kuulasin kõrv kikkis seda, mis toimub siis, kui dj ei räägi. Kas taustal on kuulda mingit eriti tehnilist juttu või muud huvitavat. Raadiol oli ka kassetimängija ja mikrofon. tulemuseks oli kümnete kaupa kodus treitud raadiosaateid, mis sisaldasid kõike muud peale muusika.
Nii sai läbi töötatud ja loomulikult ka lahti lammutatud mitmeid makke. Kooli aja kätte jõudes jäi raadiohuvi tagaplaanile, esile tõusis kirjutamine. Koolis kirjutatud lugemispäevikute, etteütluste ja kirjandite kõrval valmis nii mõnigi jutuke. Kahjuks on need suurt isiklikku väärtust omavad eeposed arvutite vahetamise, koristamise jms hävitava tegevuse käigus kaotsi läinud.
Siis kunagi 2009 aastal sai loodud ka blogi, kus esimese mõne aasta jooksul oli paras jama. Ühe sarnase eelmainitud koristuse käigus sai need netist maha kustutatud ning otsustatud veidi adekvaatsemalt kirjutada.
Ka raadio ning helirežii huvi naases. 2012 aasta lõpus hankisin helipuldi ning mikrid. Tulemuseks raadiosaade, mida ma üritan iga nädal teha, kuid see pole väga õnnestunud. Sattusin netis praeguse väga hea sõbra Andre otsa, kel oli nn kogukonna netiraadio, kus ma oma saateid teen. Andre õhutas mind ka inglismaale õppima minema, kuid nagu ülalt näha läks see idee hetkel vett vedama.
Ehk siis see on see põhjus, miks ma just ajakirjandust õppima minna tahan. Kirjutada on mõnus, vahet pole kas ilukirjandust või oma mõttevoogu, arvamust või analüüsi. Mnjah, selle viimasega on veidi keerulised lood, isiklik arvamus on, et see võime mul enamjaolt puudub.
Pärast ülikooliga toimuvat trianglit, mis loodetavasti lõpeb siiski positiivselt suundun 15 juuli õhtul taaskord Birminghami, jälle Sight Village messi nautima. Meenutagem siin põgusalt eelmise korra seiklusi eks näis mis sealt see kord välja koorub.
Ja ausalt öeldes sellega hetkel suveplaanid piirduvadki. Juhul, kui mu ajukapatsiteet on piisav ülikooli uksi kulutama, kulub ilmselt enamik augustistki ülikooli peale.
Aga eks sellest kõigest pikemalt siis, kui asi reaalselt toimub / toimunud on.

Üks arvamus “Ülikoolist ja natuke muust kah” kohta

Avalda arvamust