Miks siis maailma lõpp ikkagi ära jäi

Sekka ulmele ka lastejutte.
Jutt sellest, miks 2012 aastal maailmalõpp ikkagi ära jäi**

“Ma ei söö seda putru!,” lärmas kolme aastane Ahti laua taga.
“Ahti, palun, võta üks amps emme eest,” üritas Ahti ema oma poega veidigi leebemaks muuta.
Ei taha!,” kisas poiss edasi. “Ei taha seda nõmedat putru. Päkapikud tõid ka täna ainult ühe šokolaadi,” vingus ta.
Ema silmad lõid motivatsioonivõimaluse nähes särama: “Jah, ja ei toogi sulle enam ühtegi, kui sa nii käitud,” ütles ta võidukalt.
“Ma ei tahagi neid,” lärmas ahti edasi. “Täna tuleb niikuinii maailmalõpp, Kaspar eile lasteaias rääkis.”
“Miks sa sellist rumalat juttu usud,” oli ema veidikene ehmunud. “Jajaa,” seletas ahti tähtsa näoga, “Maiad ütlesid, et tuleb. Putru pole ka vaja nüüd süüa, sest maailm lõpeb varsti ära,” ja ta imiteeris suuga plahvatuse heli,
kus juures riismed juba osaliselt söödud pudrust reisisid sujuva kaarega kusagilt ahti armsa suu hammaste vahelt ema vast pestud külmkapi uksele ja jäid sinna aeglaselt alla libisedes ja uksele plögaseid triipe jättes resideeruma.
“Me lähme täna lasteaia liumäe otsa, siis sealt on hästi näha, kuidas kõik õhku lendab,” jutustas Ahti edasi. “Oskari issi tõi talle türgist binokli ka, sellega näeb eriti kaugele,” kiitles poiss.
“söö oma puder ära,” kärkis nüüd juba veidi ärritunud ema, “Muidu su maailmalõppu ei tulegi.” Ahti läks aga trotsi täis. “Vot ei söö!,” teatas ta ja tormas uksest välja autosse, kus isa juba ees ootas.
Ema tõstis murelikult pudrukausi kraanikaussi ja hakkas külmkapi ust nühkima.

*

“Mis kell on,” küsis ahti jooksuga Kiisumiisu lasteaia teise rühma “Mähkudest vabaks!” uksest sisse tormates. “Kohe tuleb,” olid Kaspar ja Oskar vaimustuses.
“Varsti on õue aeg ka, siis tõmbame kombekad hästi selga ja sealt liumäe otsast näeb juube hästi,” teatas Oskar.
“Noo, lapsed, pange nüüd oma mängud kokku, ilusti jah ei topi seda suhu Pärtel, tubli, lähme nüüd õue,” ütles kasvataja Maivi oma rahuliku häälega.
“Jaa, maailma lõppu vaatama,” kisasid Kaspar, Oskar ja Ahti kooris ning tormasid ukse suunas.
“Mis maailma lõppu?” küsis kasvataja Maivi naerdes. “Varsti lendab kogu maailm pauguga lõhki,” seletas talle Kaspar.

*

Poisid istusid liumäe redeli ülemisel pulgal ja vahtisid korda mööda taevasse. “No kus ta juba on,” oli Kaspar närviline. “Ma ka ei tea,” vastas oskar.
“Tahan lonida,” piiksus pisike kahe aastane Pille liumäe alt. “Oota, suured poisid ajavad praegu tähtsaid asju,” ütles ahti, kuid oli näha, et ta hakkas näost ära vajuma.

*

“Ei tulegi vist,” ütles Kaspar pettunult, kui poisid olid juba pool tundi taevasse vahtinud. “Jah, see on vist minu süü,” pidi Ahti oma patud üles tunnistama. “Mis, mida sa tegid?” Ägestusid poisid. “No, emme ütles, et kui ma putru ära ei söö,” ütles Ahti, endal nutt kurgus, “siis maailmalõppu ei tulegi.”
“Määh, minu emme ütles seda ka,” ütles Oskar.
“No, ootame siis järgmist korda, aga siis enam riskida ei saa, sööme pudru ära, eks,” ütles Kaspar.
Veidike pettunult kuid järgmise korra ootuses ronisid poisid redelist alla.

Lapsed. Kui te ei taha oma hommiku putru süüa, siis ärge seda sööge. Kaalul on rohkem kui teie elu.

Avalda arvamust