Kinnisilmi Tallinna Ülikoolis 1, ehk millega ma kurat nüüd hakkama sain?

Proloog

Sellenädalases akadeemilise kirjutamise loengus tehti meile suhteliselt üheselt selgeks, et enne kirjutama hakkamist peab sul olema mõte mida sa siis lahti seletad. Mul konkreetset mõtet ei ole, sest kell on liiga palju. Ja üldse, tegemist pole akadeemilise tekstiga, lihtsalt minu mõtteliste märkmetega viimasest nädalast ja kahest päevast. Samuti võib sellest, miks ja kuidas ma selle otsuseni, et ajakirjandust õppima minna jõudsin minu suve alguse mõttevoost siin lugeda.
Aga, nagu nüüdseks enamik lugejaid aru sai sain ma mainitud erialale sisse. Pikemalt katsetel peatuma ei hakka, sest ausaltöeldes need petsid kõiki mu ootusi ja möödusid kahtlaselt sujuvalt ja närvivapustuste vabalt. Samuti ei hakka ma lahkama siin seda, et miks on inimeste piinamiseks välja mõeldud selline s*tanikerdis nagu SAIS, seda roppu sõimu sai minu Facebooki seinalt lugeda pool suve. Alustaksin parem eelmisest nädalast või sellele eelnevast …. nojah.

Kuidas üldse kohale saada?

Tegelikult, üks logistikaga seotud probleeme, nimelt ülikooli jõudmine ja sealt minema saamine ei osutunudki nii suureks probleemiks. Ligi 5 tundi harjutamist kokku kodus ja koolis vallandasid võimed jõuda üksinda kodust kooli ja hiljem ka tagasi koju. Lisandunud tramm nr 1 annab sellele ka muidugi abikäe. Ehk siis enne, kui ülikooli üldse minna, peaks oskama ülikooli linnast ka üles leida.

Stardipauk, ehk miks ma siin olen?

Jah, esmaspäeva hommikul Astra maja uksest sisse astudes oli küll selline küsimus üks suurimaid, mis mu peas ringi rändas, natuke aevastas ja siis käsi taskusse toppides närviliselt kohapeale vastust ootama jäi. Kindluse mõttes võtsin kaasa saatja, kes rahvasummas ja absoluutselt ebaloogilistes Astra koridorides orjenteeruda aitas. Olen jõudnud vaevalt paar sammu uksest astuda, kui mind tervitab keegi naisterahvas (nimi toimetusele teadmata) ja soovib teada, kas mul on üliõpilas ISIC kaart. “No ikka ei ole küll, ma pole isegi õige üliõpilane veel.” See aga leiab kiire lahenduse sest juba kribitakse minu andmeid mingile paberile üles, tehakse foto ja käsitakse kontorisse paari nädala pärast järgi tulla. Alles siis jõuab mõistus järele ja uurin, et mis pangaga ka tegu võiks olla? Selgub et kes see muu kui SEB. Aga egas siis mul rahulikult oma asju ajada lasta, järgmine noormees kaameraga luurab juba seljataga ja tahab SEB Facebooki pilte teha, et äkki ma võidan ka kinopileti. (hm, ei ole vist võitnud, kuid lootus sureb viimasena.)
Järgneb majatuur. Keegi väga aktiivne neiu (hiljem selgub et tegemist kommunikatsiooni instituudi ainsa tuutoriga) räägib ja rääägib ja siis jookseme edasi ja siis räägib jälle ja siis jookseme… nii umbes tund, kuni, ma ei tea kuidas, oleme tagasi Astra fuajees. Meelde ei jäänud suurt midagi, peale selle et ülikool on suur ja keeruline paik ja seal on hea ära eksida. Päev jätkub üldise infotunni, keeleõppe infotunni ja raamatukogu tutvustustuuriga. Rävala pst raamatukokku sisse astudes langeme kohe kampaania ohvriks ja vormistame endid ka kenasti lugejateks. Süsteem paistab olevat moodne ja e-riiki igati toetav, raamatukokku sisse ja väljaregistreerumine käib ID kaardi abil. Avastan ka ränga ligipääsetavusprobleemi – nimelt eelmainitud registreerimisaparaat ei piiksu, ei klõpsu, ei ava väravat, või ei anna mõnel muul non-visual moel märku et olen aus üliõpilane, kes võib raamatuid lugeda. Ülejäänud tuur möödub siiski ilma suuremate viperusteta, nagu ka ülikoolihoones paiknev õpikeskuse/raamatukogu/mingi kolmanda nimetusega paiga tutvustus. Päeva lõpetab erivajadustega tudengite infotund. Koju jõudes on pea nii segamini, et ei mõista kogu selle informatsioonipagasiga kohe mitte midagi peale hakata.

Jätan jälle vahele hulga peavalu, hammastekiristamist, lootusi, et see kõik on üks halb unenägu ja muid frustratsiooni väljendavaid ilminguid täis päevad õpingukava koostamist, sest, noh, seda sai liiga palju ja ma enam ei taha sellest rääkida. Lisaks pole mõtet ilmselt kirjeldada siin tunde ja tunde kestnud ülikooli sisearhidektuuri eripäradega tutvumist, et ma ikka õiged auditooriumid üles leiaks, siis kui vaja. Lihtsalt see kõik toimus enamjaolt selle stardinädala jooksul.

Esimesed viperused

Reede, eriala infotund. Ehkki ma tean kus tund toimub, oskan teoorias ka sinna ise kohale jõuda, palun õppekordinaatorilt liikumisel abi. Kuna peale infotundi peaks toimuma avalik loeng, siis palun abi ka sinna jõudmisel. Kuna infotunni ja loengu vahel on ligi tund ja 15 minutit auku, saab kokku lepitud, et keegi kolmas inimene tuleb mulle enne loengu algust vastu. Väga viis, mulle sobib. Istun Astra fuajees, murran pead ja kiristamisest ka hambaid – loomulikult see õpingukava jälle – ja ootan. Keda ei tule on aga lubatud saatja. Kokkulepitud aeg (15 min enne algust) on juba möödas. Siis 10. 5. Hakkan vaikselt lootma et ehk ronis nüüd kusagilt välja see akadeemiline veerandtund ja asjad käivadki kõik 15 minutilise nihkega. Kuid ei, 10 minutit pärast loengu algust annan alla ja tutvun taaskord Tallinna ühistranspordi võludega, sõites trammiga koju.
Kui eelmainitud saatja peaks seda kirjutist siin lugema, võib täiesti rahulik olla, esiteks on alati hea uue kooli personali toimetulekut erivajadusega inimese puhul testida võimalikult neutraalsel pinnal, ehk antud näite puhul ei jäänud ma loodetavasti millestki eluolulisest ilma. Lisaks õppisin ise seda, et kui inimest ikka ei tule, pean tõstma lärmi ja ise abi leidma.

Hakkame nüüd ükskord õppimisega ka pihta?

Esmaspäev, 1 september. Facebooki timeline on täis igaaastast roosat sousti selle kohta, kui kena uus haridustöö nüüd kõigil lastel hakkab …
Soovides olla siiski eeskujulik üliõpilane asutan end kell 12 algavale aktusele. Jõuan veidike varem ning veedan aega Astra Oaasi kohvikus, mille teenindajad väärivad oma abivalmiduse eest mitmekordset äramärkimist, saades ise aru, et ma ilmselgelt ei jõua kandikuga ühes tükis läbi täistuubitud kohviku otse mõne vaba lauani. 🙂
Kasutan julmalt ära sugulast, kes söandas tulla mulle uue kooliaasta puhul õnne soovima ja jõuan tema abiga tagasi fuajeesse, mis on paksult rahvast täis. Aktus kestab nii 40 minutit. Peale seda on mul 3,5 h vaba aega enne kui algab loeng. Kiikan ajaviiteks telefoni. Kursuse grupp Facebookis on täis rõõmustavaid postitusi teemal, et täna jääb loeng ära. Seda kinnitab ka vahepeal saabunud meil. Sean sammud taaskord kodu poole.
Mõni tund hiljem agiteerib üks aktivist FB grupis, et teeme siis kursuse tutvumisõhtu eelõhtu. No miks ka mitte, kui ülikool niimoodi just sunnib leidma vaba aja veetmise viise, siis seda ju ka tegema peab. Saabun Dublineri veidi peale kella kaheksat, olles enne peas paar tundi kedranud mingit mõttelõnga stiilis “Kas on üldse mõtet minna, äkki polegi kellegagi rääkida…” Kokkuvõtlikult võib öelda, et nii õnneks ei läinud ja õhtu möödus meeleolukalt.

Noh nüüd siis, saab õppima?

Saab. Teisipäeva hommikul kooli uksest sisse astudes tervitab mind kunagine prantsuse keele õpetaja, kes töötab ka Tallinna Ülikoolis. Väga kena. Annan oma riided garderoobi ära ja liigun läbi, üle ja mööda sadadest inimestest, kes naudivad vahepeal alanud tudengimessi Melu. Ühel hetkel siiski liikumine takerdub. Keegi abivalmis naisterahvas pakub oma abi, mida ma ka kasutan. Leiame ühiselt Kommunikatsiooni Instituudi ukse, mul on endiselt suured segadused seoses õpingukavaga. Naisterahvas teatab mulle, et ehkki uks on siin, on sellel ka silt, et käimas on koosolek, mis lõpeb peale minu esimese loengu algust. Mõtlen hetke ja liigun, nüüd juba iseseisvalt, edasi loodetavasti õige auditooriumi poole. Sinna ma ka hetk hiljem jõuan. Kurdan kõigile lugejatele Facebookis ja Twitteris oma rasket elu ja seda, et ma ei ole üldse kindel kas ma võin / saan sinna loengusse minna. Õppejõud saabub ja algab infootsingu loeng, mille alguses saab selgeks, et vist ikka võib seal loengus käia küll.
Loeng lõpeb. Kuna järjekordselt on mul tekkinud kõvasti vaba aega siirdun meeltesegaduses tagasi astra fuajeesse. “Vabandage, teie olite hetk tagasi minu infootsingu loengus,” peatab õppejõu hääl mind keset koridori. “Jaa…” Õppejõud avaldas muret, kuidas ma hakkama saan, praktikume ning eksameid teen. Ehkki mul oli kavas kõigest sellest meilitsi niikuinii teada anda, olen üliõnnelik, inimene märkas ja tundis muret.
Kuid mida siiski kahe täiesti vaba tunniga pihta hakata. Kuna ma umbkaudselt tean, kus asuvad ülikooli kohvikud, siirdun Terra maja kohvikusse. Nikerdan ennast vaikselt uksest sisse, et kus ja kas see järjekord siis on. “OOot, sinna ei lähe,” hõikab kerge vene aktsendiga tädi. “Kurat,” saan aru, et olen oma rännakutega leti taha sattunud. Liigun siis õigele poole letti ja palun tädikeselt abi mahlade jms valamisel, ja vaba laua leidmisel. Super, elu tundub juba peaaegu elamisväärne.
Kaks tundi hiljem siirdun akadeemilise kirjutamise loengusse ja siis koju.
Kolmapäev möödub samuti sündmustevaeselt, kui välja arvata tegelikult ka ülipõnev “Sissejuhatus uude meediasse” Priit Hõbemäe poolt. Pikemalt sellel ei peatu, keda huvitab, tuleb TLÜ-sse ajakirjandust õppima. Its really worth it!
Ja ongi vist kogu olulisem öeldud. Eile oli siis kursuse tutvumisõhtu, kuid ma ei hakka seda siin lahkama (eiei, mitte selle pärast, et ma ei mäletaks).

Epiloog

Ja ma ei ole siiani välja mõelnud mis selle kirjutamise mõte on, nagu akadeemilise kirjutamise järgi olema peaks. Aga mõttetud asjad on ka vahel toredad.

Järgmise korrani.

Avalda arvamust