Helevalge jõuluunistus

Nats läägeks kiskus küll aga…

Männiku 16, ütlen taksojuhile, kui olen kohvri pagasiruumi tõstnud ja autosse istunud.
“Kust te siis sellisel päeval tulete?” küsib juht.
On jõululaupäev ja jõulumeeleolus tallinn särab mulle Lennart meri lennujaama eest ära sõites vastu. Maa on kaetud paksu lumega. Berliinis ei olnudki lund, mõtlen.
“Saksamaalt. Olen seal õppimas, tulin nüüd perele jõuluks külla,” vastan vanemapoolsele meestaksojuhile, kes on auto tagaaknad kaunistanud tehislumega ja istmetele laotanud punase fliiskatte. Autostereost mängib vaikselt püha öö.“Nii viimasel minutil siis,” imestab taksojuht auto nina Nõmme poole keerates.
“Jah, ei saanud varem tulema,” ei avalda veel talle oma väikest saladust.
Detsembri algul šokeerisin suguvõsa ja sõpru/tuttavaid sellega, et teatasin, et jään Saksamaale, kinke ja kaarte ei taha ja neid samuti mitte. Olen üksi, oma esimesed jõulud. Nad olid solvunud. Oi kuidas olid, aga kuna ma neile üsna kurjalt küll vastasin, et ei, ma ei taha, siis ei saanud ma ühtegi kinki, loodetavasti. Tegelikult olid mul selleks ajaks juba piletid bookitud. Üllatusmoment, teate.
“Mis te siis seal Saksamaal õpite?” pärib taksojuht edasi jäädes seisma valgusfoori taga.
“Geenitehnoloogiat,” vastan ma.
“Tegelikult teatasin ma oma perele, et ei tule,” ütlen taksojuhile.
⁃ “Miks siis ometi,” ehmub taksojuht ja vaatab mulle otsa.
“Teen neile üllatuse. Teate, suurim jõulukink on rõõm ise,” ütlen.
“Kuidas teie oma jõulud veedate?” pärin temalt.
“Ah, teen oma ringi kella kaheksani ära, lähen koju, teen oma jõulud kartulite ja hapukapsaga ja tulen sõidan kella kolmeni edasi,” kohmab juht nukralt.
“Peret teil pole?” söandan küsida.
“Tegelikult on,” naeratab juht äkki, “Lapsed tulevad homme alles reisilt jah, noh, naine…” ta lause jääb poolikuks ja endine naeratus on näolt äkki kadunud. Jälgin ta pilku. Armatuurlaual on pisike noore, tumepruunide pikkade lokkis juustega naise pilt. Taksojuht vaatab seda mõne sekundi vaikides, “Naine suri mul kolm päeva tagasi vähki,” lausub ta ja vaatab kiiresti kõrvale.
“Ma väga vabandan, ma ei teadnud. Mul on, on väga kahju,” ütlen vaikselt, püüdes ennast piinlikust olukorrast kuidagi välja vabandada. “Jah, eks see on nõnda, et jumal võtab ja annab,” lausub juht tasaselt.
Jõuame maja ette. Tänan sõidu eest, maksan arve ja ronin tagant kohvreid võtma. Enne lahkumist avan veel korra esiukse. “Häid jõule,” ütlen juhile. “Ma loodan, et teie lapsed homme tulevad, ja leevendavad veidi teie kurba tuju. ” Juht vaatab mulle pikalt otsa ja lausub naeratades: “Te meeldite mulle, noormees. Teis on midagi sooja ja head. Häid jõule teilegi.” Sulen ukse ja auto võtab kohalt.
Märkan takso arve tšekil nime Jaan. “Häid jõule, Jaan,” ütlen veel pimedusse.”Mis sa pauka kisad,” ütlen aias röökivale koerale, kes mu häält kuuldes üllatusest vait jääb, ühel kohal paar ringi teeb ja lolli näoga end taevasse vahtima unustab. Aiavärava kriiksatuse peale ta just kui ärkab, tormab minu juurde ja üritab minust üle hüpata, põrkudes siiski minu näoga. “No tere-tere vanapoiss,” ütlen sõbralikult kutsat patsutades. Avan vaikselt maja ukse. Oeh, toidu lõhnad. Kõht hakkaski tühjaks minema. Hapukapsas, seapraad, verivorstid, kõht teeb valju korinat. “Kes see tuli?” hõikab keegi. Vist ema. Ma ei ütle midagi. Avan elutoa ukse. “Tere, mina tulin!!,” hõikan üle toa valjult. Kogu tuba tardub hetkeks. Ema, kes askeldab laua taga jääb seisma, klaas peos, näol selline ilme, nagu näeks ta just päris jõuluvana.
isa sõrm on jäänud telekapuldi nupule pidama, nii et see vahetab hullumeelse tempoga kanaleid. Õde on tiivanilt end üles ajanud, ja seisab nüüd keset tuba. Vanaema on esimene, kes hüüatab: “Raul, sina!”
Järgnevad küsimused stiilis: “Kust sina välja tulid, miks sa meile ei öelnud.” “Vastan, et tahtsin teid üllatada ja teile rõõmu valmistada.” “No nüüd peab sööma hakkama,” seletab ema, ise kapist minu jaoks toidunõusid välja võttes. Istume kõik lauda. Jutt käib tühjast tähjast. “Jube mõnus on ikka kodus pere keskel olla,” Perega seoses meenub üks asi. Jutustan teistele taksojuhist.
*
“Tulika kuuleb, tere.”
“Tere. Mul on nüüd veidi imelik palve,” lausun telefoni kõrva äärde surudes.
“Teil peaks täna tööl olema üks taksojuht, nimega Jaan. Selline hallipäine, vanem mees,”
“Jaa-aaah,” venitab klienditeenindaja kahtlevalt.
“Kas ma saaksin tema telefoni numbri,” küsin.
“Milleks,” on dispetšer hämmingus.
“Meil oli üks jutt, ta tundis huvi aastavahetusrakettide vastu,” valetan käigult.
Ilmselt on dišpetser täna heas tujus, sest saan numbri.
“Tere jaan,” lausun mõni minut hiljem telefoni. “Ma olen see noormees, kelle te poolteist tundi tagasi lennujaamast männiku tänavale tõite. Teate, te meeldisite mulle ka. Kas teie ei tahaks meie juurde jõuluõhtule tulla. Ütlen ausalt, te tundusite nii kurb ja üksik.” Jaan kahtleb. “Ei tea, kuidas mina nüüd teie pere keskele, te olete ju pikka aega ära olnud ja,” puikleb Jaan vastu. “Tulge, päriselt. Pika kauplemise peale ta siiski nõustub.
mõnikümmend minutit hiljem avan maja ukse, mille taga seisab jaan, käes suur punane riidest kott.
“Teate, minuarvates peaks igal ühel meist olema üks helevalge jõuluunistus.” lausun ja lasen vanahärra uksest sisse.

Avalda arvamust