Mõtteid ühest psühholoogilisest eksperimendist

Kas peale 36 isiklikku laadi küsimuse esitamist oma vastassoost kaaslasele on võimalik armumine? Või lähedus? Ega ühest vastust sellele küsimusele vist pole, kuna seitsme miljardi seast ei leia kahte samasugust inimest, seega ülikooli aine raames läbi viidud psüholoogilise eksperimendi poolt püstitatud küsimusele vastust üldistada on keeruline. Samas võib palju kindlamalt väita, et pärast tund aega kaaslasele oma lapsepõlvest, tunnetest ning mõtetest rääkides ja tema kohta sama kuuldes on raske säilitada sama suhet, mis oli varem. Ehk teisisõnu, lähendab see kahte inimest üksteisele kohe kindlasti. Isegi kui intervjuud, ei, ma nimetaks seda siinkohal tegelikult lihtsalt vestluseks, läbi viia pideva teadmisega kuklas, et tegemist on koolitööga, võrdleb kahtlemata meist igaüks teise kohta saadud infot endaga ja reageerib neile vastavalt.

Esmakordselt ülikooli auditooriumis intervjuust, mis kaks inimest üksteisesse armuma, ning intervjuu lõppedes käest kinni romantiliselt mööda mereranda päikeseloojangusse jalutama paneb kuuldes tekitas see minus mõningase lõbususega segatud põnevust. Kui tõsiselt seda nüüd siis mõeldakse. Hiljem küsimusi lugedes selgus, et üsnagi tõsiselt. Pealtnäha on tegemist lihtsate küsimustega, kuid nendesse süvenedes avastasin, et osadele neist on raske endal isegi vastata. Esmajoones kedagi, kellega intervjuud läbi viia pähe ei sähvatanud ja kuna sõbrannast kursaõde Facebooki vestluses sarnase murega hädas oli otsustasimegi ühineda ja 36 maagilist küsimust üksteisele esitada.

Miskipärast visualiseerus intervjuu küsimusi lugedes ja sellele mõeldes peas pilt psühholoogi kabinetist, kus psühholoog murelikult üle laua patsiendi poole kummardudes vaiksel ja „rahustaval“ häälel palub teisel talle oma lapsepõlvest rääkida. Alateadlikult pelgasin küsimus-vastus vormis kliinilist intervjuud, seda sõna otseses mõttes. Reaalsus, mis Tallinna Ülikooli Oaasi kohvikus välja koorus oli tegelikult aga üsna risti vastupidi. Pea tund aega väldanud naeru ja mõningase sarkasmiga täidetud vestluse käigus jõudsime järeldusele, et meile meeldib, et mustemast mustem huumor on ka teise lahutamatu osa, et mõlemad on parandamatud romantikud ja kumbki näeb sõprust üsnagi sarnaselt teisele. Väga tihti tuli ette olukordi, kus kaaslase vastuse ära kuulanud, ei jäänud mul muud üle kui õlgu kehitada ja temaga nõustuda, oskamata oma seisukohta kuidagi täiendada.

Nojah. Ilmselgelt oli päikseloojangust üle kallatud klišeelikult romantiline liivarand suur liialdus. Salata ei saa, et intervjuu meid kaht inimest mõtteliselt veidikene lähendas. Seda kinnitab ka mu kaaslanna lause: „No eks me oleme nüüd natuke rohkem homied kui varem.“ Samas meeldis mulle ühes hilisemas loengus esile kerkinud mõte, et kui kõik paarid enne abiellumist selle vestluse läbi viiksid, jääks kokkusobimatuse korral abielu sõlmimata ja mõlema osapoole elu oleks kokkuvõttes kenam.

Olen nüüd rohkem veendunud, et õiges asukohas, õiges meeleolus ja õigete inimestega võib eksperiment siiski tugevamalt toimida ja lõppeda pärast öö läbi kestnud jutuajamist päiksetõususel rannal…

Kes tolle uuringu küsimuste vastu lähemat huvi tunneb, siis Ringvaate Facebookis on need kunagi ka avaldatud.

Avalda arvamust