Kuidas ma esimest korda Tallinnas Uberiga sõitsin

Tõele au andes peab tunnistama, et päris esimene sõit see nüüd ei olnud. Uberi kontseptsiooni ja rakendusega olen tuttav mõnest eelmisel ja sel aastal Londonis tehtud sõidust. Ehk, kes siit mingit revolutsioonilist sõidukogemuse hurraa-jeejee stiilis juttu ootavad, peavad pettuma, Tallinna Uberi sõit oli sama mugav kui Londonis.

Alustada tuleks ehk sellest, et umbes kolmveerand aastat tagasi märkasin Twitteris linki Uberi lehele, kus otsiti Tallinnasse juhte. Tekkis õhinasegune lootus, et ehk saabub pisikese startupina alustanud, ja nüüd üle 58 s riigis üle maailma tegutsev sõidujagamisteenus ka siiapoole. Eestlaste Taxify on küll vahva aga… no sellest allpool.

Õhinat summutasid kellegi poetatud vihjed, et tegelikult on Uberil iga linna jaoks selline leht ja pole vaja väga ärevusse sattuda. Jäägu siis nii, siiski lootus veidikene säilis. Kuniks mõni nädal tagasi Londonis uuesti Uberi äppi avades avastasin, et ohoh, tüüpilised „We’ve made localisation and stability improvements“ stiilis changelogid iOs Appstores sisaldasid ka kunagi ka eesti keelt, sest just selles keeles rakendus minuga kõneles. Päev hiljem Tallinna jõudnuna võis Eesti meediast Uberi siia saamise kohta samuti kinnitust leida. Esimene kindlamat sorti tähtaeg oli suvi 2015.

 

Lõpuks siis täna

Hommikul kõrvade kaudu järjekordset säutsude portsu ajju imedes jäi sinna kinni üks postitus.


Hetk hiljem avatud uberi äpp tõendas seda. Mis seals ikka, entusiasti kombel otsustasin kopli trammi hüljata (sorry kõik pahased mutikesed, täna ei seisa keegi teil ees), nagu mõni minut hiljem selgus, S klassi mersu vastu. Ei noh jah, eks esmakursuslased käivadki nii üldiselt koolis, onju. Auto muudkui lähenes, kuni Uber piiksus ja teatas, et auto on kohal. Tore. Mida aga pole, on auto. Sai ju küll algselt veidi valesti määratud aadress käsitsi õigeks muudetud. Juht helistab ja väidab, et Temale näitab äpp vana aadressi. Palun tal siis sisehoovi keerata ja kohal sõiduk ongi.

„Nonii, paistab et töötab,“ tervitab mind juht. Uurin, et kas esimene kord? „Jah, esimene sõit. Kuhu ka põrutame… ahaa, Tallinna Ülikooli,“ segab ta endale vahele, sest minu eelnevalt sisestatud sihtpunkt on tema telefonis juba kuvatud. Juht keerab Telliskivi tänavale ning räägib, et tegelikult peaks uberi rakendus sellisel juhul ühenduma kohe ka Google Mapsiga, mis marsruudi kohta infot jagama hakkaks, seda vajalikku nuppu aga hetkel ekraanilt mitte ei paista.

Sõit kulgeb arutledes Uberist, sõitmisest ja mugavast nutimaailmast, kuni olemegi Tallinna Ülikooli ees, kus teatavasti mugavat parkimiskohta pole. Aga seda polegi vaja, sest sõiduk peab peatuma vaid selleks, et jõuaksin välja hüpata. Ei mingit kaartide või rahaga jahmerdamist, taskus piiksatav telefon teatab sõidu lõppemisest ja ülekande toimumisest. Märkimist väärib ka fakt, et juht peatus pea täpselt ukse ees. Ülimalt mugav mulle kui inimesele, kellele paar meetrit vales suunas võib tähendada tundmatuses ekslemist.

Vahva värk. Ankurdan end koolis auditooriumis läpaka külge ja asun Uberi saadetud arvet uurima. Selgub, et minu rikka, S klassi mersuga koolis käimist õigustab seekord fakt, et Uber teeb kõigile Tallinnas esmakordselt sõitjatele kingituse välja ja arve kogusummaks on maagilised 0 eurot. Annan rakenduse kaudu juhile ka tagasisidet (asi, mida nägemispuudega kasutaja Taxify puhul endiselt teha ei saa) ja jätkan oma rõõmsat päeva.

 

Miks siis uber?

Mnjah. Tegelikult on Uber Tallinnas veel nii uus, et raske on Taxifyga mingit võrdlusmomenti luua, ja ilmselt on kõigile ebaselge, mis juhtuma hakkab. Ma toon siin ära paar punkti, mis uberi juures mulle meeldib:

  • Võimalus kasutada sama äppi nii Tallinnas, New Yorgis kui ka Guangzhous (kus iganes see siis ka poleks).
  • Võimalus sisestada sihtpunkt. Välismaal on sellest kasu, sest kohati on kohanimed täiesti hääldamatud, ma ei oska keelt või mida iganes. Lisaks tean ma üldiselt firmat, kuhu sõidan, aga aadressi mitte.
  • Põhjalik tagasiside sõidule. Taxify tõi hiljuti välja oma mobiilimakse variandi, mis toimib samuti suurepäraselt, kuid meilile saadetavas arves jääb veidikene vajaka. Uberi puhul näen ma meilist, kust sõit algas, kus lõppes, mis oli aeg ning vahemaa (koos kellaaegadega). Samutilisab Uber kirjale ka kaardi, kust on näha sõidu teekond. Et kui juht otsustab sulle Kongqingi kesklinnas teele autoga viljaringe ja panka krediitkaardivõlgu tekitada, saab kaardi abil pettusele kähku jälile.
  • Ja lõpetuseks, see igavene LIGIPÄÄSETAVUS. Hoolimata aasta aega kestnud palvetest Taxify klienditoele, ei ole mul endiselt võimalik iPhonest juhte hinnata, tihtipeale on probleemiks ka see, et ekraanilugeja jutt ja ekraanil olev auto ei lähe kokku, nii et olen sunnitud üksinda sõiduks tellitud 6 kohalise sõiduki tellimuse mitu korda tühistama.

 

Üldises plaanis on tore, et takso tellimine mobiili üle kolis. Kui ma näen, kus takso on, on mul võimalik ka õigel hetkel õue minna ja mitte 20 minutit külmuda. Lisaks, kui ootan maja ees taksot, võib iga läheduses peatuv auto olla takso. Tavaliselt see ju nii ei ole. No mida teie teeksite, kui tuleksite koju, pargiksite maja ette ära ja siis sajaks teile autosse mingi valge kepiga tegelane, kes muudkui käsutab, kuhu sõita. Kui telefon mulle ütleb, et auto on kohal, ja samal ajal peatub maja ees ka auto, on see tõenäoliselt auto mulle.

 

Vot selline oli siis minu kogemus esma kordselt Tallinnas uberiga sõita. Olen kindel, et see ei jää viimaseks.

Aa ja ärge unustage uberis registreerida koodiga jakobr4, saate tasuta 10 eurose sõidu. Ja mina ka!

Avalda arvamust