Aga ma tahan ka rattaga sõita!

Õues läks soojaks. Päike tuli välja, ja Telliskivi tänav muutus veelgi rohkem rattarohkemaks kui tavaliselt.
“Tahan Kaaaa!,“ tekkis taaskord üks mõte pähe. Aga no kuhu sa sõidad, kui mitte teps ei näe, ja igast hipsterid oma mikroskoopiliste kutsudega teel sebivad. Optimistlikult suunasin siis pilgu tulevikku.
Peagi on meil tänavatel isesõitvad autod. Istud sisse, ütled autole kuhu sõita ja vaatad, jalad armatuuril uut Fast and Furious osa, otse esiklaasile projekteeritult. No aga miks mitte siis isesõitvaid rattaid välja võluda? Ma ei mõtle seda, et ise väntama peaks, aga et ratas teaks kus ta on, mis toimub ümberringi ja kuhu minna. Et kui mutike teele ette kribib, saab sõitja, kes kusjuures ei pruugi üldse silmanägemist omada sellest teada. Esimene mõte mis pähe tekkis oli haptiline ülikond. Ehk mingi selga riputatav vest, mis, olles täis sensoreid ja mootoreid annab sulle värisemise, koputamise vms signaaliga teada, kust suunast takistus on. Sarnaseid lahendusi on kohati juba kasutatud, kuid küll vist mitte tervisesportlasest pimedate ratturite hulgas. Inglismaal messil nägin korraks Ultra biket, kuid selle sensoritest ei piisa, et avalikus kohas liigelda. Lisaks võiks ju ratas ise osata natukene takistustest mööda sõita, ohu korral pidurdada jne.
Ma olen üsna kindel, et tehniliselt on see juba täna võimalik. Researchi ei hakka praegu tegema, tegu lihtsalt mõtisklusega. Samasugust süsteemi annaks siis ju rakendada ka segwaydele, elektriratastele jne.
Miks peaks siis üks inimene tahtma rattaga sõita? Aga tehke proovi. Sõitke tunnike silmad kinni jõusaalis rattal ja siis tehke seda sama kusagil turvalisel alal tavalise rattaga. On ju parem?

Avalda arvamust