Blogi

Aitab, minge ära, algoritmid.

Nädalavahetusel õnnestus mul Tallinn Music Weekil intervjueerida Seattle raadiojaama KEXP DJ’d ja programmidirektorit Kevin Cole’i. Ehkki intervjuu jäi lühikeseks (polnud lihtsalt aega rohkem) jäi mind kummitama üks mõte. Algoritmid ei ole hea moodus uue muusika leidmiseks.
Spotify on tuubil täis Discover Weekly, Release Radar ja muid sarnaseid pleiliste, mis väidetavalt aitavad sul leida paremat ja uuemat muusikat vastavalt sinu maitsele. Aga järsku on täis minu algoritmitud pleilistid mingit EDM’i, Ed Sheeranit ja Calvin Harrist – artiste, keda ma üldjuhul enda lemmikute seas esimeseks ei pane. Trad.Attacki uus lugu on juba mõnda aega väljas, aga alles eile mõtlesin uurida, kas see on Spotifys. On küll. Aga ükski algoritm mulle seda ei soovitanud. Ehkki lugu on üks minu hetke lemmikuid.

Kas ma kukun oma muusikamaitse ja soovidega välja keskmisest Spotify kasutajast – kui vaadata tüüpilisi “Top Tracks in Estonia” tüüpi pleiliste, figureerib seal täpselt see, mida Discover Weekly mulle iga esmaspäev sööta püüab, või olen ma mingi hetk vale muusikat kuulanud ja algoritm on sassis (jah, üks suvi ma tõesti kuulasin tantsumuusikat rohkem, aga see oli 2014).
Minu probleemi tõi esile ka Cole, olles raudkindlal arvamusel, et inimese poolt loodud (human curated) pleilistid on just see moodus, kuidas leida head uut muusikat. Algoritm võtab arvesse miljoneid lugusid, ja miljoneid kasutajaid, kellaaega, kuufaasi, ilmateadet ja viimast liiklusinfot, et mulle pleilist kokku kruvida. Usaldusväärne Dj, kes Spotifys näiteks käsitsi listi kokku paneb, teeb seda aga näiteks vastavalt kohalikele sündmustele. Tallinn Music Weeki playlistid on hämmastavalt huvitavad ja ma olen sealt avastanud asju, mida ma ise iial leidnud poleks.
Ja pean lõpetuseks tunnistama et enamik mu ägedaid ja lemmikleide on tulnud sellest, kui sirvin käsitsi artiste ja nimekirju et midagi leida.

Mis on kogu asja mõte? Mõte on see, et saatsin ‘ algoritmitud pleilistid kus kurat ja asusin otsingukasti rohkem kuulama. Ja juba on parem.

2 kuud Apple nutikellaga

Ühel kaunil, sumedal juunikuu õhtupoolikul (tegelikult oli vist 13 kraadi ja pilvine) avasin tänaval sõbrannat oodates igavusest eBay. Mida muud siis ikka teha, kui kogu facebook on läbi laigitud ja twitter mustab järjekordsest hashtagide laviinist. Tülpinult trükkisin otsingusse Apple Watch. Neid samuseid tehnikavidinaid tol ajal veel poodides ei müüdud, rääkimata siis Eestimaistest edasimüüjatest. Miks ma Apple Watchi eBayst üldse otsisin ma ei tea. Ilmselt lõi siinkohal jälle välja see haiglane tehnikavidinate huvi, mis minus ikka aegajalt loitma lööb. Esimene, ka pimedatele ligipääsetav nutikell, ja Apple pealekauba. 800, 900, 700, 650, 1530… umbes sellised summad olid aga kõigile kelladele järele kirjutatud. Sellele summale võib veel lisada suhteliselt kõrge USAst tellimise postikulu+tollitasud. Ja siis. 360 eurot. Asukohariigiks UK. Tegemist oli oktsioniga, ja ei tasu vist palju imestada, kui selgus, et tegin oma elu esimese eBay oksioni panuse.
Bling! tegi telefon taskus. Vahepeal oli kätte jõudnud jaanilaupäev ja käsil oli suurem tants ja trall. Kiri telefoni ekraanil kuulutas, et 500 eurone Apple Watch sport kuulub nüüd mulle. Ja nii ma seal, keset akordionimängu ja “Neiokese Norõkese,” leelotamist, kesk setomaa välju selle kella ära tellisin. Oh imeline ja kurikuulus infoajastu.
Nädalapäevad hiljem koputas pakk uksele. Vähemalt nii oleks võinud ju olla. Tegelikult eelnes sellele umbes 3 kõnet omniva klienditeenindusse, sest postitaja oli trackingnumbrist ühe numbri välja jätnud ja ma muutusin vaikselt juba ärevaks. Lisaks pidin siiski pakile ise järgi minema.
Kell, mis karbist välja tuli oli tõepoolest Apple Watch. Mul õnnestus seda nutikella kord londonis varem näha, nüüd sain siis päris enda oma.
Esimene nädal oli kell mu peamine tähelepanu sihtmärk. Pidevalt oli vaja teada ilma, läbitud sammude arvu või vaadata, mis delfi just kirjutas. Kell koputab sulle randmele, tõstad käe ja ta loeb sulle ette viimase teavituse. Olgu selleks siis tekstisõnum, delfi uudis või twitteri retweet.
Aegamööda hakkas kell mu randmel muutuma igapäevaseks. Telefonikõnesid oli vahva küll sellelt vastata, kuid see nurjus pooltel kordadel, kuna telefon oli kas liiga kaugel, tekkis mõni ühenduseprobleem või tarkvara häire. Siiski oli ta mul randmel, vaikselt logides päevast liikumist ja südamerütme, trenni tehes oli kella poolt kuvatavatest andmetest päris palju kasu.
Augusti alguses kolasin taaskord igavusest mööda eBayd ringi. Leidsin kellale rihma, mis maksis kokku 30 eurot. Apple müüs samasugust rihma 150 euroga. Milanese loop roostevabast terasest kellarihm, ilmselt otse tootjalt saabus augusti keskpaigas, ja näeb tõesti välja täpselt selline, nagu apple storest 150 raha eest endale soetada saab.
Augusti keskpaigas algas Arvamusfestival, mille vältel oli kell mul pidevalt randmel. Ja siis tabasin tema tõelise võlu. Lärmakas festivaliõhkkonnas on kella poolt piiksuvat juttu küll raske kuulda, kuid kui ühes käes on diktofon, teine käsi hoiab mõnest inimesest kinni, ei ole paremat moodust teada saada facebooki saabunud sõnumi sisust kui seda kella pealt kuulata.
Kuid sellegi poolest, ühel hommikul ma kella käe peale ei pannud. Apple Watch teeb sadat ja tuhandet ägedat asja, kuid üks, kella vaatamine, on ääretult kehv. Miks? Mulle meeldib vaadata kella diskreetselt, nii et keegi teada ei saaks. Ja kella poolt ÖELDUD aeg selleks just praktiline pole. Kujutlege vaikset ülikooli auditooriumi, mille tagareast kostab iga paarikümne minuti järel “it’s twelv twenti faiv!” Või valju kontserti, kus seda isegi kasutaja ei kuuleks.
Siinkohal on mu lootused Apple Watch OS2l, mis lähinädalail kasutajateni peaks jõudma. Loodetavasti annab see arendajatele õiguse kasutada ka Apple kellas peituvat haptilist mootorit, mis oleks idealne vahend diskreetselt kellaaega teavitama. Puudutad kella, ja see koputab sulle vastu.
Eile algas kool. Homme võtan kella kaasa ja vaatame, kui palju “It’s tvelv twenti faiv”-ist siin reaalselt kasu on.

Võtke teadmiseks, ma laulan dušši all

Näete, see laul.

Täna hommikul otsustas mu telefon seda põhjatust Apple Musicu kataloogist esitada. Ja just siis, kui olin keskmiselt suuremat kogust šampooni omale pähe valamas. Ja nii ma siis seal dušši all üürgasin. “fantaaaa!”

Ja miks ma sellest kõigest kirjutan?

Sest ma kunagi kirjutasin skypes blogimisvõistlusest mille peale see ettevõtmine käima lükati ja pärast seda, kui mina umbes peale kolmandat korda välja kukkusin ikka veel edasi käib. Ja kui septembrikuu teemaks pakuti ka kaks varianti: “Võtke teadmiseks, et…” ja “Ma laulan dušši all,” otsustasin ma, et aitab nüüd küll, ma ei ole õige ajakirjandustudeng, kui mul ei ole oma blogi. See tähendab et on, aga kaks korda aastas uuenev blogi ei ole miski õige blogi.

Niisiis, võtke teadmiseks, ma laulan dušši all. Aga kes meist seda ei teeks? käed püsti, kes tunnistavad, et ei ole kunagi dušši all mitte isegi mõttes ümisenud. Mulle küll meeldib. Vahest laulda isegi nii, et ukse taga asuvas köögis peavad inimesed raadiot valjemaks keerama. On ju dušši all käimine ju pea ainus hetk päevast, kui inimesele antakse võimalus rahulikult endaga olla, ja miks mitte siis alustada päeva duššikabiini raputava ooperiaarjaga.

Teisalt, mulle üldse meeldib palju laulda. Nii oma lõbuks, mitte Eurovisioonil. Näiteks ükskord tulin sõbranna sünnipäevalt. Ilus kevad oli õues, esimene +20 kraadine öö ka. Nii kella 12 paiku viimaselt bussilt maha tulles hingasin kopsud lillelõhna täis ja nii täiesti avalikult lauldes ma mööda Telliskivi tänavat kodupoole sammusin, kuni keegi tuli uurima, et palju ma joonud olen. Ja ausalt, polnud tilkagi. Isegi mitte pokaalikest veini või šampusega polnud võtnud. Ja häbi polnud ka. Kui mõni oma bemmist pool ööd uuemat meinstriimi laseb, siis üks lauluviis ei tohiks nüüd kedagi häirida.

Ja umbes sellest ajast ongi mulle saanud kombeks tänaval käies ümibseda, vilistada või niisama sõrmenipsu saatel sammuda. Muusikat ma kõndides ei kuula, sest see üldiselt lõppeks suuremat sorti avariiga.

Vot nii. Laulda on vahva. Proovige ka. Las vaatavad imelikult.

Dušši all on minumeelest eriti tore seda lugu ka kaasa üürata..

Aga ma tahan ka rattaga sõita!

Õues läks soojaks. Päike tuli välja, ja Telliskivi tänav muutus veelgi rohkem rattarohkemaks kui tavaliselt.
“Tahan Kaaaa!,“ tekkis taaskord üks mõte pähe. Aga no kuhu sa sõidad, kui mitte teps ei näe, ja igast hipsterid oma mikroskoopiliste kutsudega teel sebivad. Optimistlikult suunasin siis pilgu tulevikku.
Peagi on meil tänavatel isesõitvad autod. Istud sisse, ütled autole kuhu sõita ja vaatad, jalad armatuuril uut Fast and Furious osa, otse esiklaasile projekteeritult. No aga miks mitte siis isesõitvaid rattaid välja võluda? Ma ei mõtle seda, et ise väntama peaks, aga et ratas teaks kus ta on, mis toimub ümberringi ja kuhu minna. Et kui mutike teele ette kribib, saab sõitja, kes kusjuures ei pruugi üldse silmanägemist omada sellest teada. Esimene mõte mis pähe tekkis oli haptiline ülikond. Ehk mingi selga riputatav vest, mis, olles täis sensoreid ja mootoreid annab sulle värisemise, koputamise vms signaaliga teada, kust suunast takistus on. Sarnaseid lahendusi on kohati juba kasutatud, kuid küll vist mitte tervisesportlasest pimedate ratturite hulgas. Inglismaal messil nägin korraks Ultra biket, kuid selle sensoritest ei piisa, et avalikus kohas liigelda. Lisaks võiks ju ratas ise osata natukene takistustest mööda sõita, ohu korral pidurdada jne.
Ma olen üsna kindel, et tehniliselt on see juba täna võimalik. Researchi ei hakka praegu tegema, tegu lihtsalt mõtisklusega. Samasugust süsteemi annaks siis ju rakendada ka segwaydele, elektriratastele jne.
Miks peaks siis üks inimene tahtma rattaga sõita? Aga tehke proovi. Sõitke tunnike silmad kinni jõusaalis rattal ja siis tehke seda sama kusagil turvalisel alal tavalise rattaga. On ju parem?

Kuidas ma esimest korda Tallinnas Uberiga sõitsin

Tõele au andes peab tunnistama, et päris esimene sõit see nüüd ei olnud. Uberi kontseptsiooni ja rakendusega olen tuttav mõnest eelmisel ja sel aastal Londonis tehtud sõidust. Ehk, kes siit mingit revolutsioonilist sõidukogemuse hurraa-jeejee stiilis juttu ootavad, peavad pettuma, Tallinna Uberi sõit oli sama mugav kui Londonis. Loe edasi: Kuidas ma esimest korda Tallinnas Uberiga sõitsin

Mõtteid ühest psühholoogilisest eksperimendist

Kas peale 36 isiklikku laadi küsimuse esitamist oma vastassoost kaaslasele on võimalik armumine? Või lähedus? Ega ühest vastust sellele küsimusele vist pole, kuna seitsme miljardi seast ei leia kahte samasugust inimest, seega ülikooli aine raames läbi viidud psüholoogilise eksperimendi poolt püstitatud küsimusele vastust üldistada on keeruline. Samas võib palju kindlamalt väita, et pärast tund aega kaaslasele oma lapsepõlvest, tunnetest ning mõtetest rääkides ja tema kohta sama kuuldes on raske säilitada sama suhet, mis oli varem. Ehk teisisõnu, lähendab see kahte inimest üksteisele kohe kindlasti. Isegi kui intervjuud, ei, ma nimetaks seda siinkohal tegelikult lihtsalt vestluseks, läbi viia pideva teadmisega kuklas, et tegemist on koolitööga, võrdleb kahtlemata meist igaüks teise kohta saadud infot endaga ja reageerib neile vastavalt. Loe edasi: Mõtteid ühest psühholoogilisest eksperimendist

Helevalge jõuluunistus

Nats läägeks kiskus küll aga…

Männiku 16, ütlen taksojuhile, kui olen kohvri pagasiruumi tõstnud ja autosse istunud.
“Kust te siis sellisel päeval tulete?” küsib juht.
On jõululaupäev ja jõulumeeleolus tallinn särab mulle Lennart meri lennujaama eest ära sõites vastu. Maa on kaetud paksu lumega. Berliinis ei olnudki lund, mõtlen.
“Saksamaalt. Olen seal õppimas, tulin nüüd perele jõuluks külla,” vastan vanemapoolsele meestaksojuhile, kes on auto tagaaknad kaunistanud tehislumega ja istmetele laotanud punase fliiskatte. Autostereost mängib vaikselt püha öö. Loe edasi: Helevalge jõuluunistus

Kinnisilmi Tallinna Ülikoolis 1, ehk millega ma kurat nüüd hakkama sain?

Proloog

Sellenädalases akadeemilise kirjutamise loengus tehti meile suhteliselt üheselt selgeks, et enne kirjutama hakkamist peab sul olema mõte mida sa siis lahti seletad. Mul konkreetset mõtet ei ole, sest kell on liiga palju. Ja üldse, tegemist pole akadeemilise tekstiga, lihtsalt minu mõtteliste märkmetega viimasest nädalast ja kahest päevast. Samuti võib sellest, miks ja kuidas ma selle otsuseni, et ajakirjandust õppima minna jõudsin minu suve alguse mõttevoost siin lugeda.
Aga, nagu nüüdseks enamik lugejaid aru sai sain ma mainitud erialale sisse. Pikemalt katsetel peatuma ei hakka, sest ausaltöeldes need petsid kõiki mu ootusi ja möödusid kahtlaselt sujuvalt ja närvivapustuste vabalt. Samuti ei hakka ma lahkama siin seda, et miks on inimeste piinamiseks välja mõeldud selline s*tanikerdis nagu SAIS, seda roppu sõimu sai minu Facebooki seinalt lugeda pool suve. Alustaksin parem eelmisest nädalast või sellele eelnevast …. nojah. Loe edasi: Kinnisilmi Tallinna Ülikoolis 1, ehk millega ma kurat nüüd hakkama sain?

Kuidas ma Kuressaares erakorralises käisin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest hetkest, kui me rannast tagasi auto juurde saabusime. Täpsuse huvides olgu öeldud, et suhteliselt ebatäpseks ja selgusetuks jääb see, millisest rannast nimelt. Üks suvaline silt keset randa väidab olevat Kõruse ranna päästerõnga kasutusjuhend, teine, cirka paar kilti eemal teatab uhkelt Haagi lõugase rannast. Igatahes, saabusime siis sellest rannast autode juurde tagasi. Aru ma ei saa, kuidas mul õnnestus nii idiootselt ukse ees seista, et kui ma seda avasin, käis ukse metallnurk kriipsti vastu pead. “Nojah, väike muhk ilmselt tuleb,” jõudsin mõelda. Hetk hiljem voolama hakanud veri Loe edasi: Kuidas ma Kuressaares erakorralises käisin

Nii kohatäiteks.

Mõtteid nagu oleks aga….

Järjekordne napikas, vaatame, kas seekord mul õnnestub blogimisvõistlusest välja kukkuda. Eelmine kord oli mul vabandus, seekord nagu väga ei ole.
Ehk nagu arugi saite, on selle postituse eesmärk vältimatut väljalangemist veel 10 päeva võrra edasi lükata. Teine põhjus, miks mingit konstruktiivset postitust hetkel pole on see, et pisikesi ja erinevai mõtteid on väga palju. Seega, ei mõtleks väheke. Paneme silmad kinni ja kuulame mis kuulda annab.
Olgu öeldud, et pikutan voodil, läpakas süles ja kuulan siis. Khmm. nii, tasa. Panen helid kirja lihtsalt suvalises järjekorras, vaatame kui palju tuleb. Loe edasi: Nii kohatäiteks.