Blogi

Kuidas 124 st sai järsku 21.

Et siis kuidas töötab. 

 

Ennast ajab ka juba kergelt naerma, e, palju ma luban ja luban postitada. Ehk nüüd siis on viimane ja ma jään kirjutama.

 

Ühel päeval istusin õues kiigel ja mõtlesin, et tahaks oma arvustusi, jutte jms mõttevara kuhugi üles laadida. Aga kuhu. Ajjjjaaaa, mul on ju blogi, venis üks väsimusest kurnatud mõte pähe. Loe edasi: Kuidas 124 st sai järsku 21.

Nutikindad – surfa netis kas või hangest.

Soetasin endale hiljuti nutikindad.

 

Eks vähe targemate seadmete omanikud teavad, et kui sõrmed mingi riidese ollusega kinni katta, siis ekraan ei tee  toksimise, vedamise ja muu ekraanil ringi rahmeldamise peale teist nägugi. Riidese olluse (loe kinnastega) katta käed ikkagi ju tahaks, sest talvel on jahe ja kes ikka tahab siniseks külmunud sõrmi pärast ahju toppida, Loe edasi: Nutikindad – surfa netis kas või hangest.

Lühikokkuvõte ja minu arvamus raamatust Rehepapp.

(Asi on kirjutatud kusagil neljanda klassi kandis, mingit mõtestatud juttu ei tasu siit oodata:) )

Andrus Kivirähk – Rehepapp

 

Raamat jutustab Eesti vanarahva elust, nende sekeldustest vanapagana ehk kuradiga, krattidest(teenritest, mille inimene ise teeb ja ostab siis kolme veretilga eest kuradilt talle hinge) ja muust.

Varastatakse üksteiselt ja mõisast. Igaüks seisab iseenda eest, häda korral vaid aidatakse teineteist.

Inimestel on kratid , kellele ütled näiteks et too potitäis putru ja ta toobki.

Sellisel ajal elamine oli muidugi tore, kuid ka ohtlik ja julm, sest elus püsimise eest tuli võidelda kogu aeg. Iga kord kui mingi leping vanapaganaga sõlmitakse seatakse oma elu ohtu, väljaarvatud juhul kui oled väga kaval ja kolme veretilga asemel annad vanapaganale ainult jõhvika mahla.

Mina ei suudaks kelleltki toitu varastada, praegusel ajal küll mitte.

Kuid sellisel ajal, kus nemad elasid, võis varastada küll, sest see, kellelt varastati varastas jälle teistelt. Tollel ajal oli see täiesti normaalne.

Raamatut soovitaksin nendele, kellele meeldib mõnusalt aega veeta ja mahlaka kõnepruugiga lõbusat lugu lugeda.

Teoses saab palju nalja, näiteks kui üks mees oli metsas ära eksinud ütles ta vanapaganale, et tal on müts, mille alt ta sarved välja ei paista. Tegelikult tal sellist mütsi ei olnud, mehel oli hoopis plaan vanapaganale kodus lihtsalt kirves pähe lüüa ja öelda: „kanna terviseks!“

Erinevad haigused nagu katk, halltõbi jne saavad võtta mingi kuju. Ühel päeval hiilib külla katk kes on kitse kujuga.

Ühesõnaga tegemist on vanaaegse ulmejutustusega, kus nõiutakse, röövitakse, petetakse ja tehakse kõike mida üks vana Eesti rahvas kunagi tegi.

Rehepapp oli küla teadjamees, kes nõustas ja aitas abivajajaid. Temast peeti aga väga lugu, kuna inimesi sellel ajal eriti ei väärtustatud.

Kui inimene suri, siis oli ta surnud – unustatud!