Kinnisilmi Tallinna Ülikoolis 1, ehk millega ma kurat nüüd hakkama sain?

Proloog

Sellenädalases akadeemilise kirjutamise loengus tehti meile suhteliselt üheselt selgeks, et enne kirjutama hakkamist peab sul olema mõte mida sa siis lahti seletad. Mul konkreetset mõtet ei ole, sest kell on liiga palju. Ja üldse, tegemist pole akadeemilise tekstiga, lihtsalt minu mõtteliste märkmetega viimasest nädalast ja kahest päevast. Samuti võib sellest, miks ja kuidas ma selle otsuseni, et ajakirjandust õppima minna jõudsin minu suve alguse mõttevoost siin lugeda.
Aga, nagu nüüdseks enamik lugejaid aru sai sain ma mainitud erialale sisse. Pikemalt katsetel peatuma ei hakka, sest ausaltöeldes need petsid kõiki mu ootusi ja möödusid kahtlaselt sujuvalt ja närvivapustuste vabalt. Samuti ei hakka ma lahkama siin seda, et miks on inimeste piinamiseks välja mõeldud selline s*tanikerdis nagu SAIS, seda roppu sõimu sai minu Facebooki seinalt lugeda pool suve. Alustaksin parem eelmisest nädalast või sellele eelnevast …. nojah. Loe edasi: Kinnisilmi Tallinna Ülikoolis 1, ehk millega ma kurat nüüd hakkama sain?

Kuidas ma Kuressaares erakorralises käisin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest hetkest, kui me rannast tagasi auto juurde saabusime. Täpsuse huvides olgu öeldud, et suhteliselt ebatäpseks ja selgusetuks jääb see, millisest rannast nimelt. Üks suvaline silt keset randa väidab olevat Kõruse ranna päästerõnga kasutusjuhend, teine, cirka paar kilti eemal teatab uhkelt Haagi lõugase rannast. Igatahes, saabusime siis sellest rannast autode juurde tagasi. Aru ma ei saa, kuidas mul õnnestus nii idiootselt ukse ees seista, et kui ma seda avasin, käis ukse metallnurk kriipsti vastu pead. “Nojah, väike muhk ilmselt tuleb,” jõudsin mõelda. Hetk hiljem voolama hakanud veri Loe edasi: Kuidas ma Kuressaares erakorralises käisin

Nii kohatäiteks.

Mõtteid nagu oleks aga….

Järjekordne napikas, vaatame, kas seekord mul õnnestub blogimisvõistlusest välja kukkuda. Eelmine kord oli mul vabandus, seekord nagu väga ei ole.
Ehk nagu arugi saite, on selle postituse eesmärk vältimatut väljalangemist veel 10 päeva võrra edasi lükata. Teine põhjus, miks mingit konstruktiivset postitust hetkel pole on see, et pisikesi ja erinevai mõtteid on väga palju. Seega, ei mõtleks väheke. Paneme silmad kinni ja kuulame mis kuulda annab.
Olgu öeldud, et pikutan voodil, läpakas süles ja kuulan siis. Khmm. nii, tasa. Panen helid kirja lihtsalt suvalises järjekorras, vaatame kui palju tuleb. Loe edasi: Nii kohatäiteks.

Üksinda inglismaal 5. Hävinenud lennureis.

Neljapäev

Neljapäev osutus viimaseks täispikaks päevaks, mil Inglismaal viibisin. Meil oli plaan minna RNIB-ssee (UK pimedateliit) või apple poodi, aga kuna õues oli temperatuur 34 kraadi, kõik sulas ja muidu oli ka veidi soe, siis otsustasime sel päeval mitte kuhugi liikuda. Loe edasi: Üksinda inglismaal 5. Hävinenud lennureis.

Hiiumaal meeli proovile panemas.

Nagu kõik teavad, siis eelmisel nädalavahetusel leidsid hiiumaal, Kärdlas aset kohvikute päevad. Olime meiegi kohal, Nüüd teate.Seekord meeltekohvikuga.
Neljapäeva pärastlõunal pakin oma koduse helitehnika kotti ja kohvritesse ja vurame kärdla poole. Rohuküla sadamas jääme praamist 3 minutit maha, nii, et tmeil tuleb poolteist tundi veel oodata. Jõudnud lõpuks praamile, tuleb veel tund ja 15 oodata. Jälgin GPS ilt kannatamatult saare lähenemist. Loe edasi: Hiiumaal meeli proovile panemas.

Üksinda Inglismaal, 3.

Esimene päev.

Ärkan hommikul selle peale, et telefon äratab. Väga … hmm … harilik viis ärkamiseks. Ees ootab 2 tunnine rongireis Birminghami, kus SightVillage aset peaks leidma. Pakin seljakotti riideid ja veidi tehnikat, ei viitsi suurt kohvrit kaasa vedama hakata. Tellime pool kaheksa takso, et kaheksaks taksos ja umbes poole üheksaks rongijaamas olla. Rong ei lähe enne veerand kümmet, kuid iial ei või teada. Meie ettenägelikkus on tasutud, Loe edasi: Üksinda Inglismaal, 3.

Üksinda inglismaal, osa 2.

Jõuaks kohale ka?

Turvavärav piiksub. Minmd otsitakse läbi. Pole eriti hullu, sest miskipärast juhtub seda minuga lennujaamades tihti, hoolimata, et mul miskit metallset küljes pole. Seejärel ootamist. Veidi veel. Lend kuulutatakse välja. “ReisijaD, kellel on saatja ning kes vajavad abi lennukisse sisenemisel palun jääda oma kohale, kuni teie juurde tullakse.” Huvitav, kas nad teevad kõigil easyjeti lendudel nii või oli see nüüd minu pärast. Või on siin abivajajaid veel. Kõlab final call lennule ja ma olen juba veidi mures, kui saatja tuleb. Jõuan lennukisse. Loe edasi: Üksinda inglismaal, osa 2.

üksinda inglismaal. Osa 1.

Äge pealkiri, mis hakkab ühe ja lõpeb ka ühega.

Eellugu

Kust siis oma jutuga pihta hakata. Vist veebruarist. On minu sünnipäev ja ma kolin oma tuba – see tähendab kogu kola mis seal sees oli korrus allapoole. Tassin tehnikat, voodit, lauda jne. Istun korra maha ja kiikan telefoni, et mis sõbrad heytellis räägivad. Vahemärkusena, heytell on selline mitmel platformil töötav nutitelefoni ptt põhimõttel toimiv suhtlusrakendus. Hoiad nuppu all, mulised ja lahtilastes saadetakse sõnum grupile või inimesele kellega parasjagu räägid. Meil seal loodud siis grupp kus pimedaid tehnika/audio/muusika/muidu inimesi koos. Ei tea kust läheb jutt sellele, et võiks siis ka füüsiliselt kohtuda. Miks mitte – ma võin sõita kuhu punkti tahes..
Siis tuleb mu sõbral Inglismaalt – edaspidi Andre – idee. “Jakob,” ütleb ta. “Juulis on SightVillage. Oleks äge kui sa saaks ka tulla.” SightVillage on pimedate tehnoloogiamess, mis toimub kord aastas, juuli suurüritusel siis Birminghamis. Viskan pilgu netti. Kurat, olen end juba ära lubanud, Eesti skautide ühingu suurlaagri programmitiimi. Üritus kestab 13 – 20 juuli ja ma ei taha inimesi alt vedada. Pean kahetsusega keelduma. Loe edasi: üksinda inglismaal. Osa 1.