Aitab, minge ära, algoritmid.

Nädalavahetusel õnnestus mul Tallinn Music Weekil intervjueerida Seattle raadiojaama KEXP DJ’d ja programmidirektorit Kevin Cole’i. Ehkki intervjuu jäi lühikeseks (polnud lihtsalt aega rohkem) jäi mind kummitama üks mõte. Algoritmid ei ole hea moodus uue muusika leidmiseks.
Spotify on tuubil täis Discover Weekly, Release Radar ja muid sarnaseid pleiliste, mis väidetavalt aitavad sul leida paremat ja uuemat muusikat vastavalt sinu maitsele. Aga järsku on täis minu algoritmitud pleilistid mingit EDM’i, Ed Sheeranit ja Calvin Harrist – artiste, keda ma üldjuhul enda lemmikute seas esimeseks ei pane. Trad.Attacki uus lugu on juba mõnda aega väljas, aga alles eile mõtlesin uurida, kas see on Spotifys. On küll. Aga ükski algoritm mulle seda ei soovitanud. Ehkki lugu on üks minu hetke lemmikuid.

Kas ma kukun oma muusikamaitse ja soovidega välja keskmisest Spotify kasutajast – kui vaadata tüüpilisi “Top Tracks in Estonia” tüüpi pleiliste, figureerib seal täpselt see, mida Discover Weekly mulle iga esmaspäev sööta püüab, või olen ma mingi hetk vale muusikat kuulanud ja algoritm on sassis (jah, üks suvi ma tõesti kuulasin tantsumuusikat rohkem, aga see oli 2014).
Minu probleemi tõi esile ka Cole, olles raudkindlal arvamusel, et inimese poolt loodud (human curated) pleilistid on just see moodus, kuidas leida head uut muusikat. Algoritm võtab arvesse miljoneid lugusid, ja miljoneid kasutajaid, kellaaega, kuufaasi, ilmateadet ja viimast liiklusinfot, et mulle pleilist kokku kruvida. Usaldusväärne Dj, kes Spotifys näiteks käsitsi listi kokku paneb, teeb seda aga näiteks vastavalt kohalikele sündmustele. Tallinn Music Weeki playlistid on hämmastavalt huvitavad ja ma olen sealt avastanud asju, mida ma ise iial leidnud poleks.
Ja pean lõpetuseks tunnistama et enamik mu ägedaid ja lemmikleide on tulnud sellest, kui sirvin käsitsi artiste ja nimekirju et midagi leida.

Mis on kogu asja mõte? Mõte on see, et saatsin ‘ algoritmitud pleilistid kus kurat ja asusin otsingukasti rohkem kuulama. Ja juba on parem.

Kinnisilmi Tallinna Ülikoolis 1, ehk millega ma kurat nüüd hakkama sain?

Proloog

Sellenädalases akadeemilise kirjutamise loengus tehti meile suhteliselt üheselt selgeks, et enne kirjutama hakkamist peab sul olema mõte mida sa siis lahti seletad. Mul konkreetset mõtet ei ole, sest kell on liiga palju. Ja üldse, tegemist pole akadeemilise tekstiga, lihtsalt minu mõtteliste märkmetega viimasest nädalast ja kahest päevast. Samuti võib sellest, miks ja kuidas ma selle otsuseni, et ajakirjandust õppima minna jõudsin minu suve alguse mõttevoost siin lugeda.
Aga, nagu nüüdseks enamik lugejaid aru sai sain ma mainitud erialale sisse. Pikemalt katsetel peatuma ei hakka, sest ausaltöeldes need petsid kõiki mu ootusi ja möödusid kahtlaselt sujuvalt ja närvivapustuste vabalt. Samuti ei hakka ma lahkama siin seda, et miks on inimeste piinamiseks välja mõeldud selline s*tanikerdis nagu SAIS, seda roppu sõimu sai minu Facebooki seinalt lugeda pool suve. Alustaksin parem eelmisest nädalast või sellele eelnevast …. nojah. Loe edasi: Kinnisilmi Tallinna Ülikoolis 1, ehk millega ma kurat nüüd hakkama sain?

Nii kohatäiteks.

Mõtteid nagu oleks aga….

Järjekordne napikas, vaatame, kas seekord mul õnnestub blogimisvõistlusest välja kukkuda. Eelmine kord oli mul vabandus, seekord nagu väga ei ole.
Ehk nagu arugi saite, on selle postituse eesmärk vältimatut väljalangemist veel 10 päeva võrra edasi lükata. Teine põhjus, miks mingit konstruktiivset postitust hetkel pole on see, et pisikesi ja erinevai mõtteid on väga palju. Seega, ei mõtleks väheke. Paneme silmad kinni ja kuulame mis kuulda annab.
Olgu öeldud, et pikutan voodil, läpakas süles ja kuulan siis. Khmm. nii, tasa. Panen helid kirja lihtsalt suvalises järjekorras, vaatame kui palju tuleb. Loe edasi: Nii kohatäiteks.

Mõttetud postitused? No milleks.

Täna tahan ma väljendada oma vastumeelsust sisutute postituste vastu. Üks asi on ilma pildikirjelduseta fotod, aga see on veidi keerulisem jutt. Teine asi on staatuseuuendused stiilis “Issand, kui paha!”, “Rõve!”, “See ajas mind nii närvi!”, “Miks elu on nii ebaõiglane!”… Ühesõnaga postitused, mis mitte midagi ei ütle. Mis on selliste asjade mõte? Mida mõtleb inimene, kes seda facebooki või twitterisse kirjutab? Loe edasi: Mõttetud postitused? No milleks.

Audio salvestamisest.

Saan oma mikrofonid ehk järgmise nädala lõpuks kätte. Jeee!

Hakkasin praegu mõtlema sellest, et ma ju tegelikult kasutan oma salvestajat sama moodi, kui mõni teine oma nutitelefoni kaamerat või digipeeglit vms fotomasinat. Ühesõnaga ma jäädvustan sellega ju sama moodi oma mälestusi ja hetki. Vahe on aga selles, et kaamera on suhteliselt märgatav asi, kuid salvestaja mitte. Loe edasi: Audio salvestamisest.