Paroodia – Mees kes teadis ussisõnu

Kirjanduse kursuse arvustuse raames kirjutatud paroodia.

Pärast meeletut põgenemist Ülgase ja tema mendikarja eest leidsime Hiiega maantee äärest ühe korraliku subaru, võtmed ees. Panime kohe ilge lauluga sealt minema, nägin vaid tagapeeglist ülgast, kes vihaga oma mersu võssa keeras. Mõni tund põgenemist ja jõudsime äkitselt metsa sees olevale lagendikule, mille keskel kõrgus suur ja uhke garaaž. Lootsime, et saame seal öö veeta, kuid vaevalt olime uksest sisse saanud, kui mingi vanamees mul raudkangiga nina all oli ja käskis mul oma onu nime öelda. Kui ta kuulis Vootele nime, väitis ta, et oli kohe aru saanud, et ma olevat ta sugulane. Tuli välja, et tegemist on minu ammu hukkunuks peetud vanaisaga, kes viimased 20 aastat on pesitsenud siin garaažis ja endale autot ehitanud, et siis ühel päeval tulla ja kõigile rullnokkadele kätte maksta. Loe edasi: Paroodia – Mees kes teadis ussisõnu