Võtke teadmiseks, ma laulan dušši all

Näete, see laul.

Täna hommikul otsustas mu telefon seda põhjatust Apple Musicu kataloogist esitada. Ja just siis, kui olin keskmiselt suuremat kogust šampooni omale pähe valamas. Ja nii ma siis seal dušši all üürgasin. “fantaaaa!”

Ja miks ma sellest kõigest kirjutan?

Sest ma kunagi kirjutasin skypes blogimisvõistlusest mille peale see ettevõtmine käima lükati ja pärast seda, kui mina umbes peale kolmandat korda välja kukkusin ikka veel edasi käib. Ja kui septembrikuu teemaks pakuti ka kaks varianti: “Võtke teadmiseks, et…” ja “Ma laulan dušši all,” otsustasin ma, et aitab nüüd küll, ma ei ole õige ajakirjandustudeng, kui mul ei ole oma blogi. See tähendab et on, aga kaks korda aastas uuenev blogi ei ole miski õige blogi.

Niisiis, võtke teadmiseks, ma laulan dušši all. Aga kes meist seda ei teeks? käed püsti, kes tunnistavad, et ei ole kunagi dušši all mitte isegi mõttes ümisenud. Mulle küll meeldib. Vahest laulda isegi nii, et ukse taga asuvas köögis peavad inimesed raadiot valjemaks keerama. On ju dušši all käimine ju pea ainus hetk päevast, kui inimesele antakse võimalus rahulikult endaga olla, ja miks mitte siis alustada päeva duššikabiini raputava ooperiaarjaga.

Teisalt, mulle üldse meeldib palju laulda. Nii oma lõbuks, mitte Eurovisioonil. Näiteks ükskord tulin sõbranna sünnipäevalt. Ilus kevad oli õues, esimene +20 kraadine öö ka. Nii kella 12 paiku viimaselt bussilt maha tulles hingasin kopsud lillelõhna täis ja nii täiesti avalikult lauldes ma mööda Telliskivi tänavat kodupoole sammusin, kuni keegi tuli uurima, et palju ma joonud olen. Ja ausalt, polnud tilkagi. Isegi mitte pokaalikest veini või šampusega polnud võtnud. Ja häbi polnud ka. Kui mõni oma bemmist pool ööd uuemat meinstriimi laseb, siis üks lauluviis ei tohiks nüüd kedagi häirida.

Ja umbes sellest ajast ongi mulle saanud kombeks tänaval käies ümibseda, vilistada või niisama sõrmenipsu saatel sammuda. Muusikat ma kõndides ei kuula, sest see üldiselt lõppeks suuremat sorti avariiga.

Vot nii. Laulda on vahva. Proovige ka. Las vaatavad imelikult.

Dušši all on minumeelest eriti tore seda lugu ka kaasa üürata..

Aga ma tahan ka rattaga sõita!

Õues läks soojaks. Päike tuli välja, ja Telliskivi tänav muutus veelgi rohkem rattarohkemaks kui tavaliselt.
“Tahan Kaaaa!,“ tekkis taaskord üks mõte pähe. Aga no kuhu sa sõidad, kui mitte teps ei näe, ja igast hipsterid oma mikroskoopiliste kutsudega teel sebivad. Optimistlikult suunasin siis pilgu tulevikku.
Peagi on meil tänavatel isesõitvad autod. Istud sisse, ütled autole kuhu sõita ja vaatad, jalad armatuuril uut Fast and Furious osa, otse esiklaasile projekteeritult. No aga miks mitte siis isesõitvaid rattaid välja võluda? Ma ei mõtle seda, et ise väntama peaks, aga et ratas teaks kus ta on, mis toimub ümberringi ja kuhu minna. Et kui mutike teele ette kribib, saab sõitja, kes kusjuures ei pruugi üldse silmanägemist omada sellest teada. Esimene mõte mis pähe tekkis oli haptiline ülikond. Ehk mingi selga riputatav vest, mis, olles täis sensoreid ja mootoreid annab sulle värisemise, koputamise vms signaaliga teada, kust suunast takistus on. Sarnaseid lahendusi on kohati juba kasutatud, kuid küll vist mitte tervisesportlasest pimedate ratturite hulgas. Inglismaal messil nägin korraks Ultra biket, kuid selle sensoritest ei piisa, et avalikus kohas liigelda. Lisaks võiks ju ratas ise osata natukene takistustest mööda sõita, ohu korral pidurdada jne.
Ma olen üsna kindel, et tehniliselt on see juba täna võimalik. Researchi ei hakka praegu tegema, tegu lihtsalt mõtisklusega. Samasugust süsteemi annaks siis ju rakendada ka segwaydele, elektriratastele jne.
Miks peaks siis üks inimene tahtma rattaga sõita? Aga tehke proovi. Sõitke tunnike silmad kinni jõusaalis rattal ja siis tehke seda sama kusagil turvalisel alal tavalise rattaga. On ju parem?

Kuidas ma esimest korda Tallinnas Uberiga sõitsin

Tõele au andes peab tunnistama, et päris esimene sõit see nüüd ei olnud. Uberi kontseptsiooni ja rakendusega olen tuttav mõnest eelmisel ja sel aastal Londonis tehtud sõidust. Ehk, kes siit mingit revolutsioonilist sõidukogemuse hurraa-jeejee stiilis juttu ootavad, peavad pettuma, Tallinna Uberi sõit oli sama mugav kui Londonis. Loe edasi: Kuidas ma esimest korda Tallinnas Uberiga sõitsin

Mõtteid ühest psühholoogilisest eksperimendist

Kas peale 36 isiklikku laadi küsimuse esitamist oma vastassoost kaaslasele on võimalik armumine? Või lähedus? Ega ühest vastust sellele küsimusele vist pole, kuna seitsme miljardi seast ei leia kahte samasugust inimest, seega ülikooli aine raames läbi viidud psüholoogilise eksperimendi poolt püstitatud küsimusele vastust üldistada on keeruline. Samas võib palju kindlamalt väita, et pärast tund aega kaaslasele oma lapsepõlvest, tunnetest ning mõtetest rääkides ja tema kohta sama kuuldes on raske säilitada sama suhet, mis oli varem. Ehk teisisõnu, lähendab see kahte inimest üksteisele kohe kindlasti. Isegi kui intervjuud, ei, ma nimetaks seda siinkohal tegelikult lihtsalt vestluseks, läbi viia pideva teadmisega kuklas, et tegemist on koolitööga, võrdleb kahtlemata meist igaüks teise kohta saadud infot endaga ja reageerib neile vastavalt. Loe edasi: Mõtteid ühest psühholoogilisest eksperimendist

Nii kohatäiteks.

Mõtteid nagu oleks aga….

Järjekordne napikas, vaatame, kas seekord mul õnnestub blogimisvõistlusest välja kukkuda. Eelmine kord oli mul vabandus, seekord nagu väga ei ole.
Ehk nagu arugi saite, on selle postituse eesmärk vältimatut väljalangemist veel 10 päeva võrra edasi lükata. Teine põhjus, miks mingit konstruktiivset postitust hetkel pole on see, et pisikesi ja erinevai mõtteid on väga palju. Seega, ei mõtleks väheke. Paneme silmad kinni ja kuulame mis kuulda annab.
Olgu öeldud, et pikutan voodil, läpakas süles ja kuulan siis. Khmm. nii, tasa. Panen helid kirja lihtsalt suvalises järjekorras, vaatame kui palju tuleb. Loe edasi: Nii kohatäiteks.

Esimesest koolinädalast

 

Just mõtlesin, et peaks endale tekitama mingi faili arvutisse, kus mingi olukorraga seotud mõtteid kirja panna. Vahel ikka tuleb mõte, ja siis panen ta peas sinna lahtrisse, mis kannab silti: “Kui kunagi blogin siis vaatan siia kah,” aga see  lahter on tavaliselt blogimise ajaks end kuhugi paigutanud, nii et mõtteid ei ole.

 

Loe edasi: Esimesest koolinädalast

Võistleme jälle blogimises.

Mul oli suur post siin valmis ja salvestatud, aga see nüüd läks sinna aia taha ja enam ei paista.

 

Põhimõtteliselt kisti mind järjekordselt järjekordsesse  blogimisvõistlusesse. 

Seekord siis kütame niikaua, kuni jõudu jätkub ja iga 10 päeva tagant postitame uue postituse.

Miinimum on viis rida, et siis see siis tuleb.

Loe edasi: Võistleme jälle blogimises.

Kuidas 124 st sai järsku 21.

Et siis kuidas töötab. 

 

Ennast ajab ka juba kergelt naerma, e, palju ma luban ja luban postitada. Ehk nüüd siis on viimane ja ma jään kirjutama.

 

Ühel päeval istusin õues kiigel ja mõtlesin, et tahaks oma arvustusi, jutte jms mõttevara kuhugi üles laadida. Aga kuhu. Ajjjjaaaa, mul on ju blogi, venis üks väsimusest kurnatud mõte pähe. Loe edasi: Kuidas 124 st sai järsku 21.